29.09, teisipäev, ilus koolipäev oli;)

Koolipäev algas sellega, et äratus oli vara-vara, nagu alati. Sain toimetused tehtud, alustasin kooli liikumisega. Vihma sadas, sellepärast võtsin kaelast salli ja kerisin selle kaitseks vihma eest ümber pea. Kui olin kooli jõudnud, sain rahus salli eemaldada ja garderoobi sammuda, kus vahetasin jalanõud ja andsin mantli ära.
Esimeseks rõõmustavaks tunniks oli matemaatika, õppisime taandamist. Kahjuks ei viitsinud tundi süveneda, kuna oli vaja inglis keele kodust tööd ümber teha ja samamoodi ka Saksat. Tunni lõpuks aga olin üpriski võrdsel maal teistega, Koju jäi kolm ülesannet.
Muusika tunnis olin üpriski viisakas. Kuulasin õpetajat ja tegin tööd kaasa. Vahepeal rääkisin juttu ja sõin šokolaadi, kuid muidu muu erilisega hakkama ei saanud. Tunni lõpus laulsime 10 minutit, kus sai natuke hääle erinevaid võimalusi harjutada. Me laulsime ikka PÄRIS hästi (a)
Kolmandaks tunniks oli Saksa keel. Meie üliarmastatud õpetajaga, kes on kooli rangeim, absoluutselt, ilma vaidluseta. Tunnis kordasime grammatikat, tunni alguses ei taipanud midagi. Lihtsalt, liiga palju tegemis oli seinal asetseva peegliga. Sai erinevaid nägusi teha ja juukseid sättida. Ükshetk otsustasime musikesega, kes mu seljataga istus, et räägiks ilma sõnadeta ka meie uue õpilasega. Niisiis, me tegimegi veidike nägusid talle, kuni õpetaja meie poole vaatas ja hõikas: " halllooooo !! "
Söögivahetunnis istusime kohvikus ja nautisime poolt vabat tundi. Jutustasime ja meenutasime mõnd äärmiselt naljakat kuid vanuse tõttu unustusse mattunud mälestust. Ma sain tõesti südamest naerda ja hingamisega läks raskeks, kuid elasin üle.
Neljandas tunniks oli inglise keel, nautisime õpetaja karmikäelisust, ja orjasime terve tunni. Kirjutasime taaskord mitu-mitu vihiku lehekülge harjutusi täis ja tunni lõpul tegime testi, milles ma oletatavasti läbi põrusin.
Siis tuli teine söögivahetund, mil saabus meie kord sööklasse einestama minna. Loomulikult trügisime, kuna ei olnud meil mingisugust tahtmist rivi lõpus passida, kui rivi äärmiselt ebakiirelt venib. Säägiks oli hakklihasupp ja kakaokisell keedisega. Võtsime istet söökla lõpus, ühes harilikus kuueses lauas. Mingil hetkel otsustasime, et peaksime mõnda inimest leivaga pilduma, ja nii pidasimegi maha väikese sõja. Kuid edukas sõda lõppes kiirelt ja siis oli meil puudu tegevusest. Siis mõtlesime, et peaksimegi mööduvatele inimestele leivajuppe tasku pistma, ja nii me siis tegimegi.
Viiendaks tunniks oli geograafia. Saime KT-d kätte, olin äärmiselt nördinud, sain nelja. Üritasin protesteerida, kuid eriliselt ei õnnestunud. Siis võtsime uue osa ja ma ei saanud midagi aru, samamoodi ka minu pinginaaber Kreete. Nii otsustasimegi õpetaja närvi ajada ja hakata mõmisema, õpetaja läkski närvi. Ainult, et ta süüdistas teisi. Tahtis neid juba välja saata, kuid need lükkasid süüdistuse tagasi. Õpetaja käskis tegijal ülestunnistada, kuid keegi ei söandanud süüd endale võtta, kuna süüdlane pidi klassist välja minema ja tv-d hindele tegema. Aga siis, kui õpetaja ähvardas tervet klassi peale tunde jätta, võttis klassi üks lebotaimatest süüd enda kaela, kuid õpetaja ei nõustunud.
Siis otsustasime ise süü üles tunnistada. Tõusin püsti ja umbes ütlesin, et me tegime, lähme ukse taha. Õpetaja käskis meil istuda, kuna ei uskunud meid. Uuris, et kas tahame süüd endale võtta, kellegi teise oma jne. Kuid siiski, lõpuks nõustus ta sellega et lähme ukse taha. Saime töövihiku väikese ajanäpistusega vahetunnis päris ilusalt täidetud, ei oska veel aimata mis hinne on tulemas. Kuid õpetaja kordas ka siis, kuid olime tööd talle ära andnud, et ei usu, et me nii ikka tegime.
Ajaloo tunnis sain tunni alguses kaks märkust õpetajalt, et ma nii palju ei jutustaks, kuid muu erilsega ma hakkama ei saanud. Kunst möödus suhteliselt lebolt, ei toimunud midagi erilist, ja see oli ka ühtlasi viimaseks tunniks, ja nii saigi minu tänane koolipäev läbi.
Tubli õpilane, mis teha.

Küsimused millele ei ole vastuseid, on vaid oletused..

Tihti küsime me ju endilt: " Miks, kellele, milleks, mis ajaks, kas üldse...?" Ja kui tihti me neile tõeliselt rahuldust pakkuvad vastused leiame? Tegelikkuses mitte kunagi! Sest me ei tea iialgi kogu tõde , ega vajalikku vastust, me võime avastada ,end arvamast, et juba olemegi õige vastuse otsa komistanud, kuid hiljem mõistame et see kõik oli vaid enesepettus.



Kuid see selleks, see oli vaid üks mõte..



Kuid, küsimus, kas olete mõelnud kui teid enam ei oleks? Loomulikult olete, me kõik oleme, isegi korduvalt. Kuid, kui Sa saaksid täna teada, et hakkasid just tiksuma Sinu 24 viimast reaalset tundi, mida sa teeksid? Kuidas Sa käituksid? Kuidas Sa viiksid enda eluraja lõpuni? Kui tänane päev oleks Sinu viimane ja homset enam ei tuleks, ei oleks enam Sinu jaoks. .

Kas Sa võtaksid südame rindu ja jagaksid enda reaalseid tundeid nendega, kellele oled tahtnud neid ammu avaldada. Kas Sa lubaksid endale murtud südame, kas Sa teeksid täis enda margi, kas unustaksid mälestused ja paneksid domineerima kõik viimased hetked sellest päevast? Kas Sa rõhutaksid oma isikujooni ja karjuksid kõigile mis Sulle meeldib ja mida vihkad..

Kuid, me keegi siiski ei tea millal võib tulla meie viimane päev. Kas me peaksime siis tõesti elama enda igat elupäeva kui viimast, kas me peaksime nautima igat hetke? Kui tõesti, kas oleks siis õige jätta kõrvale oma töö või kool, tea kõike mida tahame, ega ei mõtlekski järgnevale päevale.. See oleks ju vale.. Kuid mina loen iga päeva elamist kui oma viimast nii. .

Õpi, sest ehk homme ei ole Sul seda võimalust. Sa ju tead mis tunne suvel on kui on äärmiselt igav, tahaks ju kasvõi keemia tunnis istuda. Tööta, sest ehk ei tule Sulle seda võimalust enam, Sa ju aimad / tead, mis tunne on kui pole saanud pikemalt aega tööle, tahaks nagu midagi teha, midagi muud peale lae imetlemise. Ning viimaseks, hinda inimesi enda ümber, mitte iial ära nähva inimestele kes on alati üritanud ja ka olnud Sulle toeks. Ära trambi maatasa nende mõtteid, tundeid, arvamusi. Sa ju ei sooviks, et Sulle tehtaks nii. Ära ole ülbe ja kõrk, ära terroriseeri teisi. Ära ütle halvustavaid asju teise välimuse ja riietuse kohta, sest kõigil on õigus teha ise valik enda välimuse koha pealt.

Ole see kes Sa oled, ära karda tuua esile enda isikupära. Tee seda mida armastad , ole koos nendega keda armastad.

Otsi keegi keda armastada ja ära ole pealiskaudne valiku tegemisel, vaata südamesse. . ning naudi igat hetke mille veedad selle kellegi erilisega. Naudi ka lahkuminekuid, naudi neid pisaraid mida nutsid ta pärast. Naudi, sest see on kogemus. Valus, kuid kogemus mida enam ehk ei tule. . sest vahel ju tahaks lihtsalt nutta, kuid pisaraid lihtsalt ei ole.