pääsetee

Leidsin selle loo, kunagi ammu olen kirjutranud, lugesin läbi ja pole vigagi, vb isegi veidi loogiline :)


Miks asjad ei võiks olla nii nagu need varemalt olid. Enam ma ei tunne sama rääkides sinuga. Ma võib olla olen muutunud, kuid samuti ka sina. Me oleme nagu vangid, kes on vangistatud üksteise poolt, me ei pääse vabaks, kui väga meie mõistused seda ei tahaks, ei anna meie südamed meile vabadust.
Ma näen ta silmi, need on ikka samad ja sama kaunid, ehk isegi panevad mind uskuma, et kõik on sama.Need kasvatavad taaskord minus tundeid, kuid kohe hiljem annab ta mulle enda sõnadega märku, et meil ei tule midagi välja ja ma murdun taaskord. Ning minu tunded surevad.. Kuid samas vaid ajutiselt suurest vihast tema vastu ja sa tahad et kõik oleks endine, kuid praegu veel mitte ei saa kõik endiseks.
Mul on nüüd ka oma elu, ja ma pean saama iseendaga hakkama, pean olema üksi,et mõelda. Seisma ise kahe jalaga maa peal ning mõtlema. Kas ma väärin sind? Mis küsimus, muidugi väärin ma olen sind ju koguaeg armastanud ja kohelnud sind nii hästi kui võimalik, andnud endast kõik. Kuid nüüd on mul vaid küsimus, kas väärid sina mind?
Miks me kakleme? Sest ma tahan olla vahepeal eemal, sest ma tean, et vajan aega et mõndade asjade üle korralikult järele mõelda. See on ju õige ja mul on selleks õigus, kuid kui Sina mind ei mõista, siis kuidas ma saan sinuga koos olla.
Ma tean, et nähes Sinu naeratust olen ma valmis jooksma sinuni, et olla Sinu embuses, kuid ma ei tohi. Sa oled küll lukustanud mu südame, kuid kuidagi ma pean siiski pääsema sellest võimatuna näivast armastusest, mis paneb mind kannatama.