Inimesed on läbi sajandite arenenud ja õppinud tundma kõike, mis on nende ümber, samuti on õpitud tundma ka materiaalset sisemust. Sajandeid on aru peetud, mis ootab meid peale surma, kuhu läheb meie hing? Vastusteks on pakutud hingede rännakut ja surmajärgset elu ning palju muud, kuid mis on tegelik õige vastus?
Inimkond on Maal elavatest elusolenditest arenenuim, me oleme loonud ühiskonnakorralduse, mis peaks toimima ja tagama meile mugava elu. Mugavuse loomisega oleme samas unustanud hoolida loodusest ja teistest elusolendites, kellega me oma planeeti jagame, tänu sellele on meid ootamas laastavad keskkonnaprobleemid ja ehk isegi inimkonna hukk, mis näitaks, et ei ole tegelikkuses meie mõistus meile kingitud vaid loomiseks, vaid näitab, et oleme hoopis hävitajad.
Me teame küll palju sellest mis on meie umber, iga astronoom võiks ette kanda fakte erinevatest tähtedest, iga eesti keele õpetaja rääkida väldetest ja iga psühholoog rääkida kuidas mõista inimese käitumist, kuid keegi neist ei oskaks anda vastust küsimusele, mis on hing.
Hinge kohta võime küsimusi esitada ka tuumafüüsikutele, kelle peades on sadutuhandeid fakte, kuid ka nemad ei teaks sellele vastust, seega peame leppima sellega, et me inimesed oleme justkui hõivatud ärimehed, kes teavad kõike majandusest ja kogu maailma äris tippu jõudmisest, kuid samas ei ole neil tihti aimugi, mis toimub nende pereliikmete peas, kes tahaksid olla vaid hetkeks armastatud.
