Seni on olnud kõik selge, nii ääretult selge, su ees on olnud sihid, sa oled sihid täitnud.. Sa armastad. Kuid järsult sa enam ei suuda, ei taha, südames kammitseb, suur on tahtmine matta kõik maha. Unustada kõik, minna teist rada pidi, otsetee on igav, kuid pöörates käänulisele teele, ei tea sa ealeski mis ootab sind järgmisel kurvil.
Iga hetk on ootamatu, sest kõik on uus.. kuid kui see uus ei ole enam nii adrenaliinirohke, kui su soovid muutuvad endiseks. Mis saab siis ? Miks alles siis mõistad et oleksid enne pidanud kaaluma, oleksid ehk paremini otsustanud.
Ja nii see ikkagi on, kui oleme hüppanud kaljudelt merre, mis enne tundus küll lõputu, kuid ohtu me ei näinud, sest seistes ise kõrgemal, justkui valitseja kohal tundusid all märatsevad lained tibatillukestena, ohututena.
Nüüd ulpides meres, ahmides õhku, alles näed lainete möirgeid, nende võitmatust, nendes möllavat viha ja raevu, mille eesmärgiks oleks sind vaid purustada. Nad tahvad näha sind murdumas ja hammustaksid kasvõi endalt kõrvad, et lõpuks käsi kokku lüüa nähes Sind ulpimas, sind kadumas..
Kuid kui sulle anda uus algus, sa ei jäta kõike koheselt, vaid kaalud ning arutled, analüüsid ja lõpuks võtad vastu otsuse.. jääda või minna. Ja kui sa isegi lähed, ehk selleks ajaks on sul kaasa pakitud päästevest ja paat ning sa triivid veel kaugele.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment