Tuesday, November 30, 2010

Tere krae, kasukas. Mina olen ammu taevas.

Sinu tunded,

naeratus ja usk.

Sinu silitus, paitus,

kurjus või laitus.

Tänu või iha,

hävitasid liha.

Võtsid naha

Enam ei vaata sa taha

Kuid eemal nuuksub ta

Ei lõppe ta elu pisarateta.

Kuid sina kõnnid püstipäi

Ei mõtle kes tast maha jäi

Ka temalgi oli pere

Kes iga hommik ütlesid tal tere.

Vaatad kasukat

Ta nõuab ju paitust

Kuigi sul ajusopist

Teada on tugev laitus.

Nii mõnus

Nii soe

Nii hea

Nii valus

Nii külm

Nii paha

Naeratus näol

Süda rõõmust tulvil

Uhkust täis süda ja rind

Mul on miskit

Mida pole teil

Mul seljas uus kasukas

Südametunnistusel jälle üks mõrv

Nutt kurgus

Kopsud ei täitu enam õhuga

Viimaseid hingetõmbeid teed

Seljas pole miskit enam

Ehk tahaksid ka inimnahast kasukat?

Viimsed närvid tõmblevad

Ja valu on juba kadumas

Pea muutub uimaseks

Süda enam ei löö

Ja nii sai ta kasuka.




















Wednesday, November 3, 2010

Oi kuidas Su lollus mu hinge vaeva ja mu vere pulbitsema paneb. Sa oled matslik ja rumal, kergesti ju allud teistele, seda tunnistamata. Inimene, kes oli oluline, kuid kelle muutumine on muutnud ta minu silmis poriks- või oli inimene algusest peale samasugune, kuid vaid oskus mängida kahe eest, selles keerulises elus, oli see mis tagas talle edu ja teistele uskumuse tunda inimest kelles leidub ka midagi.
Kuid see midagi on nüüdseks täielikult kadunud.. või on kadunud näitemäng, igatahes ei oma see mingisugust tähtsust- asi muutunud. Inimene läinud.
Kuid viha omistab veel see, et tal on olemas oskus muuta ka mõnd teist inimest, kes siiani on veel olnud olemas.
Ei ole küll tegelikkuses veel reaalselt silmast- silma temaga rääkinud kõigest sellest, ega tegelikkuses ma ei olegi küsinud mis on juhtunud. Ma ei teagi veel täpselt. Kuid tean et südames tunnen ta vastu kohati viha, uskumatust ja kurbust.
Ja ehk see kõik on tingitud ka sellest, et ei ole ilma jäänud vaid tema kunagisest mõistvast olekust, vaid aina enam tundub mulle, et kaob mu ümber ka veel keegi teine.. kes on olnud alati.. ja palju pikemlatki olemas.
Kõik kõigeks.. see on uskumatu. Ja hetkel saan ma kõik siia kirja panna.. ehk veidigi rahuneda.. kuid kui mind valdaks selline hoog tema läheduses, siis usun, et mu sõnarahe, mis teda ründaks võiks minna ülepiiride, kuid kas on veel olemas piire? On ju siiski kõike kustutanud tema, minu poolt ei ole isegi mingisugust sümpaatiat ju, sest olen nagu kloun, kes on alati võidelnud meeldimise eest ja hiljem sülitanud kõige peale, mis pole mind vastu võtnud avasüli.
Ja ehk nüüd ongi kord kui saan sülitada ka selle peale.. sest kõik on olnud alguses peale vale.. inimene on olnud vale. Või siis, kui temas leidukski midagi reaalselt oleks oodata seda, et ta räägiks mis on olnud tema sõnade taga.
Samas kardan selgitust, sest kardan selle põhjuseks olevaid tujusid. Kuid ma tean, et olen alati vihanud ebastabiilseid inimesi, see ei tõmba mind. Inimene kes suudab juba oma mõistusega asju luua, peab ka suutma asjade üle kaalutleda.