Oleme suutnud kulgeda kui vaga vesi kinnikasvavas tiigis.. olime ühinemas ja lõpuni määratud teed käimas, uut moodi samas ühte moodi ja tasa liikudes. Kuid väikesest asjast võib tihti kasvada suur, erinevate vigade erinevate arusaamade tõttu.
Nii kulgeski ka meil, meie väikesest ütlusest kasvas torm, mis kiskus juured välja avas vaba tee, vesi määratult suuri laineid tekitas, lõhe suuremaks muutus ja enam ei olnud teiselt poolt kallast näha. Kõik on tomine ja segav, ise oled segaduses, teise rahulikku näkku vaadates, valu ja viha, segadus.. üksindustunne, justkui teepervele jäetud kutsikas.
Aga ma ei taha ju olla üksi, ma ei olegi seda, kuid kui kaugus on määramata suur, siis minu pisarad veel tormisele veekogule jõudu annavad, teda kasvatavad ja toidavad, nagu ema toidab imikut. Nagu tütar paitab haiglavoodil surevat isa, lootes anda enda elujõudu talle.
Tahaks peitu pugeda, ei jõua end peita, pisarad saavad võitu neile alla vandun. Vaatan välja mitte ükski päikesekiir ei naerata, iga linnuke enda elu eest võitleb, oksi pessa noka vahel kannab.
Kõik toimib, ma isegi. Mälestused alles on, kõik on hea.
Aga ees on ju tulevik, ma tean, aga raske valus. Ma kukkudes igakord aina enam purunen, kaitseta olen, muutun ja dehumaniseerun.
Kõik sinuga seotu tahaks enda elust mingiks hetkeks eemaldada, kuni jälle oled valmis mind kätel kandma, hoidma, kallistana, suudlema. Silmad kokku surun ja pisaratel vabalt langeda luban, see meie riik on hea.. kindel, kuid vahepeal nii valus ja justkui unne vajunud, kadunud, isoleeritud.
Ma tahan jälle su häält kuulda. Kõik on hea ütled sa, juba su kaisus võin unne vajuda ja hommikul ärgates su armastavat pilku tabada, pole eemaldumist on ainult terviklik ühtsus.
No comments:
Post a Comment