..

Uks sulges minu selja taga, ma teadsin et sind enam ei ole minu jaoks, olen üksi. Keelitasid mind sulle järgi tulema, lükkasid mind mitmeid kordi juba eemale, nüüd upun siin voodiäärel enda pisaratesse.
Sa hoiad mind teadmatuses, ma olen murdunud, leian et parim mida jumal siia maailma on loonud inimesele on lebada voodil ja lasta pisaratel voolata, sest rohkemat ma ei suuda enam. Telefon, mis hetked tagasi veel värisevates kätes valis korduvalt sinu numbrit on kukkunud voodi kõrvale maha ja teab, et ei suuda sellele voodil lamavale hingele pakkuda enamat, kui üksluiset kinnist tooni.
Teadmine mis tekib mõistusesse, et homme on vaja tõusta et täita enda kohustusi tundub õudne, sest isegi hullununa kurbusest ei ole ma kaotanud veel täielikult mõistust et jääda mõistmatuks enda suutmatuses homme toime tulla. Peidan pea patja ja ignoreerin aina lähemale sammuvaid kohustusi, kui mul ei ole sind siis ei huvita mind ka mitte miski muu, mida peaksin tegema, ma jätan selle tegemata, minu mõistusel ei ole aega keskenduda sellele mis saab edasi teistest asjadest, mul meeles kõigub vaid talumatu põletav valu ja armastus mis veelgi valusamini minusse mõjub.
Enne kui kätte jõuab kesköö nuuksun nutu käes ja nii tihti on raske hingata hoolimata sellest kui mitu hingetõmmet ma ka ei teeks. Ning vihmavabin akna taga mürgitab mu mõtteid veelgi rohkem..
Kui pisaratemeri hetkeks kaob, siis laman voodis silmad pärani, kõrvades vilistab, hingan raskelt, katkendlikult ja tunnen et olen ainult mina. Ma olen juba väsinud ja ma tahaksin juba uinuda, sest ma ei suuda enam kauem tunda neid kuumi, soolaseid pisaraid oma nahka mööda libisemas, need kõrvetavad veel omakorda valusamini. Ja siis tulebki see õnnistatud kaunis uni.
Ärkan hommikul varem kui mu kohustused seda minult nõudnud oleks ja olen segaduses, kas oli eilne ehk olnud vaid üks taaskordne luupainaja, millest pääsesin sel hetkel kui avasin silmad selles maailmajaos, kus päike ei ole veel pilvede taha tõusnud, et meile kübegi valgust kinkida. Kuid pühkides oma silmi, tundes nende paistetust ja kipitamist tean, et see ei olnud uni, vaid valus reaalsus, mis mind tampis enda jalgade alla. Ma keeldun kõigest mis mind ees peaks ootama, surun valusad silmad kõvasti kokku ja palun veel rohkem seda õilsat und mille jooksul ma midagi ei tundnud.
Leban uneunistuses veel tunni-paar, see ei aita, seegi unistus on purunenud. Ma istun lihtsalt voodil ja tunnen peavalu, haaran tablettide järgi, neelan need ilma vedelikuta. Vaatan end peeglist ja mõtlen, et miks olen see mina, kellelt viidi eemale tema armastus..
Ma olen siin üksi ilma sinuta mu armas ja ma olen nii kirjeldamatult üksi, kuid minu mõttes pole olemas mind ilma sinuta, mind ei eksisteeri, minule eksisteerime vaid meie. Mina olen vaid üks taburlik mõte, mis ei sobi siia maailma, ta on liialt nõrk et püsida jalul.
Ja ma ei püsigi, vajun kerra voodisse, sest sind siiski pole siin, ega tule kui palju ma ka ei paluks.. ja ma ei taha olla valudes..ja nii möödub päev päeva järel.. minust ja pisaratest on saanud uus MEIE.
Ja järgmine päevgi veereb õhtusse, kui tunnen kuidas see jätmine minus hakkab tekitama viha, samas kurbus ei kao, kuid vahepeal tunnen kuidas viha minus märatseb ja torm algab, ma vihkan seda valu, mida tekitas mulle inimene kes nii siiralt oli suutnud kinnitada mulle enda hinges leiduvat armastust, inimene kellelt poleks eal osanud uskuda varjumist maski taha. Ma uskusin teda ilma mõtlemata.. ja nüüd on saanud minust uskumatu.. ja ma tahan kaduda, ma olen alati olnud tugev, kuid nüüd olen nagu langenu.
Minuga pole keegi eal manipuleerinud nii, ma pole eal tundnud sellist piinavat valu, ma ennem sureksin.. kui selline mõtteviis oli tormanud hetkega läbi mu pea teadsin mida teha. Ma ei suutnud võidelda selle valuga, siis ma pidin selle lahingu kasvõi ebaausalt võitma.. samad tabletid mida olin kasutanud peavaluks kinkisid mulle meeldejääva une, mis tõi mulle mu elu viimase võidu.. ning nii ränga kaotuse mille kahetsemiseks ei suutnud ma püsida elus.