Vaadates protsente, mis illustreerivad tööpuudust Eesti
noorte seas , tabab kindlasti mitmeid üllatus- protsent on liiga kõrge selle
väikeriigi jaoks. Õhus on ka küsimus, mis on selle protsendi nõnda kõrgeks
ajanud, kas läbikukkunud hariduspoliitika või meie noorte väärad arusaamad
tööst ja neist endist kui töötajatest.
Tihti tuleb ette juhtumeid kui noored, kes on saanud maigu
suhu töötamisest ja oma rahast, satuvad niiöelda oma teenitud raha lummusesse
ja seetõttu jätavad poolikuks oma koolitee. Koolitee poolikuks jätmine aga ei
tõota helget tulevikku. Aina enam on selgusele jõutud, et ühiskonnas
sotsiaalselt tõrjutud on madala haridustasemega ja see võib ka neid noori ees
oodata, kui poolikuks jäetud haridusteed ei viida lõpule.
Madala haridusega võivad inimesed leida tööd väga kergelt
majandustõusu ajal, kuid kui riigis on tekkimas või tekkinud väike kriis, siis
on nemad esimesed, kellele sobilikke töid vähemaks jääb. Paljud neist suunduvad
välismaale tööle, kuid mitmed neist ei saa ametlikult tööle. Ümbrikupalga
pahupool ei ole vaid puuduv ravikindlustus ja väiksem pension tulevikus, ette
tuleb ka juhtumeid, kus väljateenitud palka ei saadagi kätte.
Eesti noorte seas on ka palju neid, kes hindavad end ise
palju kõrgemalt, kui teevad seda tööandjad. Noored tahavad saada kõrget palka,
kuigi enamikel neist, ei ole töökogemust ja osadelgi vastavat haridust.
Eestis rakendatav hariduspoliitika võib olla ka üks
probleemiallikatest. Ülikoolides pole piisavalt palju tasuta õppekohti
erialadel, kuhu vajatakse rohkem töötajaid. Karjääriõpetust, mis suurendaks
teadlikkust, ei ole samuti paljude koolide õppekavas või toimub see tund liiga
hilja, siis kui on eksamid valitud, või ainult ülevaate andmiseks.
Tööpakkujate endi suhtumine ei ole ka tihti noori soosiv.
Vaadates tööpakkumisi, on näha, et enamikes kohtades nõutakse eelnevat
töökogemust ja ülikooli ajal tehtud praktika pole piisav. Noorele, kes siseneb
tööturule, tekitab selline nõudmine aga surnud ringi- noorukit ei võeta tööle,
kuna tal ei ole eelnevat töökogemust ja noor ei saa töökogemust, kuna teda ei
võeta tööle.
Helget tulevikku ei saa loota peale noorte pikaajaliste
töötute ka riik, kus neid palju leidub. Noortest võivad saada heitunud ja riigi
kulutused sotsiaalpoliitikale kasvavad. Samuti pole maksumaksjaid ja kõige
äärmuslikumal juhul võib Eestit tabada sama raske majanduslik seis nagu Kreekat
on tabanud.
Riik ei saa küll kasvatada ümber noori ega tööandjaid, kuid
võiks soosida firmasid, kes on valmis võtma tööle haritud, kuid eelneva
töökogemuseta noori. Tuntud väljend „Raha paneb rattad käima,“ oleks siinkohal
riigile vihjeks. Tööpuuduse kaotamiseks, võiks riik esialgugi anda noori
palkavale firmale teatud rahalise tagatise, mis makstaks välja, kui palgatud
noor ei tule tööülesannetega toime. See õhutaks firmasid julgemalt palkama
noori ja kui palgatud noored saavad oma tööga hästi hakkama, ehk kaoks ajapikku
ka kandidaadile esitavate nõudmiste seast eelnev töökogemus, või vähemalt
suhtutaks sellesse mõistvamalt ja antaks ka kogemuseta noortele võimalus.
Noorte tööpuuduse põhjuseks ei saa nimetada halba
hariduspoliitikat või nende suhtumist üksi. Tööpuuduse tingivad väga mitmed
erinevad inimesed, nende suhtumine ja keskkond. Tööpuudust ei saaks kindlasti
kunagi täielikult likvideerida, kuid kui muuta kõike veidi- noorte ja
tööandjate suhtumist ning riigi hariduspoliitikat, võiks olla meile nähtav
protsent hulganisti madalam.
