Tööpuudus

Vaadates protsente, mis illustreerivad tööpuudust Eesti noorte seas , tabab kindlasti mitmeid üllatus- protsent on liiga kõrge selle väikeriigi jaoks. Õhus on ka küsimus, mis on selle protsendi nõnda kõrgeks ajanud, kas läbikukkunud hariduspoliitika või meie noorte väärad arusaamad tööst ja neist endist kui töötajatest.

Tihti tuleb ette juhtumeid kui noored, kes on saanud maigu suhu töötamisest ja oma rahast, satuvad niiöelda oma teenitud raha lummusesse ja seetõttu jätavad poolikuks oma koolitee. Koolitee poolikuks jätmine aga ei tõota helget tulevikku. Aina enam on selgusele jõutud, et ühiskonnas sotsiaalselt tõrjutud on madala haridustasemega ja see võib ka neid noori ees oodata, kui poolikuks jäetud haridusteed ei viida lõpule.

Madala haridusega võivad inimesed leida tööd väga kergelt majandustõusu ajal, kuid kui riigis on tekkimas või tekkinud väike kriis, siis on nemad esimesed, kellele sobilikke töid vähemaks jääb. Paljud neist suunduvad välismaale tööle, kuid mitmed neist ei saa ametlikult tööle. Ümbrikupalga pahupool ei ole vaid puuduv ravikindlustus ja väiksem pension tulevikus, ette tuleb ka juhtumeid, kus väljateenitud palka ei saadagi kätte.

Eesti noorte seas on ka palju neid, kes hindavad end ise palju kõrgemalt, kui teevad seda tööandjad. Noored tahavad saada kõrget palka, kuigi enamikel neist, ei ole töökogemust ja osadelgi vastavat haridust.

Eestis rakendatav hariduspoliitika võib olla ka üks probleemiallikatest. Ülikoolides pole piisavalt palju tasuta õppekohti erialadel, kuhu vajatakse rohkem töötajaid. Karjääriõpetust, mis suurendaks teadlikkust, ei ole samuti paljude koolide õppekavas või toimub see tund liiga hilja, siis kui on eksamid valitud, või ainult ülevaate andmiseks.

Tööpakkujate endi suhtumine ei ole ka tihti noori soosiv. Vaadates tööpakkumisi, on näha, et enamikes kohtades nõutakse eelnevat töökogemust ja ülikooli ajal tehtud praktika pole piisav. Noorele, kes siseneb tööturule, tekitab selline nõudmine aga surnud ringi- noorukit ei võeta tööle, kuna tal ei ole eelnevat töökogemust ja noor ei saa töökogemust, kuna teda ei võeta tööle.

Helget tulevikku ei saa loota peale noorte pikaajaliste töötute ka riik, kus neid palju leidub. Noortest võivad saada heitunud ja riigi kulutused sotsiaalpoliitikale kasvavad. Samuti pole maksumaksjaid ja kõige äärmuslikumal juhul võib Eestit tabada sama raske majanduslik seis nagu Kreekat on tabanud.

Riik ei saa küll kasvatada ümber noori ega tööandjaid, kuid võiks soosida firmasid, kes on valmis võtma tööle haritud, kuid eelneva töökogemuseta noori. Tuntud väljend „Raha paneb rattad käima,“ oleks siinkohal riigile vihjeks. Tööpuuduse kaotamiseks, võiks riik esialgugi anda noori palkavale firmale teatud rahalise tagatise, mis makstaks välja, kui palgatud noor ei tule tööülesannetega toime. See õhutaks firmasid julgemalt palkama noori ja kui palgatud noored saavad oma tööga hästi hakkama, ehk kaoks ajapikku ka kandidaadile esitavate nõudmiste seast eelnev töökogemus, või vähemalt suhtutaks sellesse mõistvamalt ja antaks ka kogemuseta noortele võimalus.

Noorte tööpuuduse põhjuseks ei saa nimetada halba hariduspoliitikat või nende suhtumist üksi. Tööpuuduse tingivad väga mitmed erinevad inimesed, nende suhtumine ja keskkond. Tööpuudust ei saaks kindlasti kunagi täielikult likvideerida, kuid kui muuta kõike veidi- noorte ja tööandjate suhtumist ning riigi hariduspoliitikat, võiks olla meile nähtav protsent hulganisti madalam.