Ma usun..

Ma usun uskumisse, unistustesse ja nende täitumisse. Usun siirusesse ja armastusse, usun, et kõigel ei ole alati halba külge, on ka üdini häid asju. Usun, et hea sünnitab paremat ja halb segunedes heaga saab ka üpriski heaks.

Usun, et iga vale ei olegi vale, et mõni on vaid väike luise, usun, et alati saab küsida uue paberi, uue lehe, uue alguse. Usun, et iga hommik annab meile uue võimaluse, usun, et kord vana sõber võtab endise sõbraga ühendust ja palub lepitust.

Usun, et üks viga on vaid üks viga, millest saab üle. Üks viga, ei pea sind murdma. Usun, et muusika paitab südant ja kaisukaru jagab sinu muret.

Usun, et kusagil on lamamas su hinge teine pool. Usun, et sõbra siirad silmad ongi nõnda siirad. Usun, et sõbra naeratus on väärt rohkem kui su enda oma. Usun, et pisarad ei ole tegelikult halvad.

Usun, et laitus paitust mälust ei pühi, usun, et kurvad silmad ka kord lõkkele puhkevad. Usun, et sädemest võib tulla tulekahju ja usun, et kõige valjem kisa on kõige kergemast juhtumisest. Usun, et kannataja kannatab oma nurgas ja rõõmustab teiste süles.

Usun, et koduta kass ka väärib pai, usun, et karusnahk daami seljas, teeb häbi talle.

Samas aga.. usun viha ja vihkamist. Mittekunagist andestust, igavest põlastamist, heitumust. Usun, põrmuks trampimisse ja teise üle naermisse. Usun, teravate sõnade mõju ja hinge purustamist. Usun külmaverelisusesse, haiglasse ükskõiksusesse ja lihtlabasesse õelusse, millest tingitud teod aga pole pooltki nii lihtlabased...