Kuidas..

Miks me ootame hommikut? Kas vahest võib olla selle põhjuseks öine üksindus või öised nuuksed, sest need on kindlamad kui päevased, päevased nii tihti ju ohtlikeks kujunenud. Me nuuksume küll öösel ja see pakub meile hetkeks rahuldust või vähemalt hetkekski tunneme, et oleme saanud kõigel halval endast välja voolata lasta. Sisemuses siiski aga me vihkame nuukseid ja seda tunnet, mille me hiljem sellega saame: paistetanud silmad ja arusaam enda nõrkusest.
Aga kui tuleb hommik, siis on elul meile uued plaanid, uued võimalused ja samuti ka uued katsumused, mida võib olla meil ei õnnestugi edukalt ületada. Alla vandudes ees seisvale jääme me kaotajaks ja tihtilugu ei ole meil enam teist võimalust sel samal teel edasi minna.
Meie katsumused, millele me alla vanduma peame tulenevad mitmetest erinevatest valdkondadest. Enamasti on inimesed seisukohal, et naiivsed ja kõikjalt head ootavad inimesed jäävad kaotajateks, kuna nendes ei ole tugevust, et endi eest seista ja samuti satuvad naiivitarid palju kergemini kiskjate küüsi, inimesed kasutavad neid vaid ära.
Aga mis on tegelikkus? Kas liigne tugevus hoopis inimestele karuteenet ei tee? Keelatud pisarad, varjatud jutud ja kurbus sisemuses. Piiratud usaldus lähedaste ees ja täielik umbusaldus kõige võõra ees, olgu selleks siis elusolendid või hingeta asjad, kuid kunagi ei lasta midagi liiga lähedale, sest hirm pettumuste ees on määratu suur.

Kui me ei anna millegile võimalust enda elu rikastada, siis jäämegi seisma vaesusesse, sest me võibolla keelame endale õnne, kuna kardame liialt pettuda. Samas südames me tahaksime näha imet, või ehk ongi oma elu jooksul ime kohtamine meie suurim soov ja siis me lihtsalt oma hirmudega, mis peaksid meid hoidma pettumuste eest keelame endile enda suurima õnne ja seetõttu lõpuks olemegi jõudnud pettumuseni.

Näiteks, võime tuua laialt levinud tunde, mida kõik tahaksid tunda, paljud väidavad, et on tundunud ja üksikud ongi tundnud. Kui me oleme kord  armastuses pettunud, siis me vaevalt veel endale seda täielikult keelame, aga kui seda juhtub korduvalt, siis võibolla me silmis muutubki vastassugupool probleemiallikaks.Aga ehk ongi hoopis armastuse pettemängudes süüdi see, et enamus meist saavad täielikult täiskasvanuks ja me ei oska enam armastada tingimusteta, kadeduseta ja täieliku usaldusega nagu teevad seda lapsed. Ehk meis ei kasva armastust, sest tahaksime lahendada kogu maailma probleeme, samas enda niinimetatud kallimat nimetame õõvastavamalt kui kunagi üldse ütleks oma vihavaenlaseleEhk kaotab meie õnne mõtlematus ja kiire suu, mis pidurdamatult tahaks rääkida ja nii jõuamegi olukorrani, kus räägime teemadest, millest me ei oska rääkida. Vahel ei ole me osavad praktikas kuid vahest pole me seda teooriaski.Ehk oleksime me õnnelikumad ja naudiksime elu rohkem, kui oskaksime tähtsustada ka väikeseid asju ja erinevaid inimesi, me peaksime mõistma, et erilisus rikastab meid ja meie maailma. Me peaksime teadma, et suurus ei määra olulisust, tugevust ega püsivust. Ja kui me seda isegi teame, miks siis ikka seda ei arvesta?Kuidas olla õnnelik või rahul...