2 jutukest

I jutuke

Iga kohtumine on kui uus algus ja iga lahkumine kui uus lõpp, iga algus aina magusam ja iga lõpp aina valusam- vahepealne on põlatud reaalsus segunenud unistustega täidetud unenägudega.
Kahetsus lasub kui jäid sõnad ütlemata, "teinekord teen tasa!" Kuid kui tuleb kord miks, siis karjub süda ja vaikivad huuled? Silmist lugeda võid tuhandeid sõnu segunenud igatsuse ja unistustega, ootustega, mis seotud imeilusa tulevikuga või mõne hetkegagi tulevikus.
"Tule annan sulle käe," ja silmis pilk, mis januneb naeratuse järgi.
Me ei ütle, et oleme head või halvad, kuid teisele võiksime olla head,vähemalt oma lubaduste järgi ja kui lubame, siis palume: "ole sinagi hea.." südames tuksatab sel korral vähe eneseohverdust ja rohkem ahnust.
Mõned sõnad jäävadki kirjutamata ja mõned teod tegemata, jättes need tegemata ootame südames ilusamat ja kaunimat hetke, kuid selles maailmas, kus me elame, eristades headust ja kurjust peaksime arvestama mõlemaga. Pole ju meist keegi kullatükk keda patjadel vaid parimani kantakse..

II jutuke

Tema oli neiu lõvi: suur ja tugev, tõeline. Ja neiu olin küll veidi nõrgem ja võib olla ka pisem, kuid samuti tõeline. Nad teadsid, et nende vahel on mingisugune barjäär, mida nad isegi ei mõistnud, kuid mis põhjustas teatud sobimatust. See barjäär oli süütu, näiliselt ehk isegi hea. Barjäär, mille tõttu sõnad jäid lausumata või ehk kui need öeldigi, siis teineteisele mõistmata. Neiu ja lõvi- nad ei mõistnud häält, mida üksteise suust kuulsid, kuid nende pilgud mis riivasid südant ei vajanudki toetavat kõla.
Iga süütu pilk, mille soojuse küll barjäär võis süüa, oli nii põlev ja siiras, et paitas hinge. Kuid ühiskond, see taunis tõde. Omakohus võis öelda, et võigas oleks olnud lasta sel hoolivusel veel hingitseda. Aga kuidas saab matta maha midagi, mis niigi juba maha on maetud ja olenemata tugevusest siiski nende üle võimust võtab.
Barjäärile toetab neiu käe, pilgu heidab maha ja vaid loodab, et kord ei näe ta vaid pilku ja teisele poole barjäärile toetatud jäset, ta ootab kõla, mida ta mõistaks ja mida barjäär ei sööks.
Et palukenegi tõde tema söögilauale jõuaks, et temagi ei peaks enam nülgima oma luilt liha, mida ohverdada kuradile, kes tal lubab olla jätkuvalt nii maha maetud ja loogiline.