Sa teed omad järeldused, tühiselt selle põhjal mida võib olla oled kaugelt näinud, või siis selle põhjal, mida umbkaudselt kuulnud. Teed oma järeldused ja sa rumaluke tuled oma rumalate ja pealiskaudsete järelduste põhjal teisi kritiseerima, kuigi endal ei ole aimugi.
Küsid vastuseid küsimustele, mille tähendust ehk sa isegi ei mõista. Küsid küsimusi, millele vastuseid ei saa anda, kuna oled valinud vale inimese kirjeldamaks neid situatsioone, kuna nad ei mõista millest räägid. Räägid ja lausud sõnu, millest moodustunud lausete tähendusest sa isegi aru ei saa.
Räägid inimestele väärast ja õigest kuigi ise oled väärkäitumise etalon. Sinu sammudes käivad vaid need, kel on pahed. Isegi mitte vaid pahed, sinu sammudes käivad inimesed, kes on nõnda madalale langenud, et nende kaevikust lihtsalt on raske reaalsusse  piiluda ja seepärast ainult oletatakse, mis on pealpool sellest sügavikust, oletatakse, mis toimub reaalsuses.
Sa ise tunnistad oma pahesid, annad inimestele käitumisnorme, kritiseerid nende normide järgi inimesi, kuigi ise käitud omaloodud normidele vastupidiselt, sa ei suudaks isegi suurima tahtmise juures pürgida endaloodud normide lähedusse.
Sa tegelikkuses sülitad nende normide peale, mille oled oma kujutelmas inimestele enese läheduses loonud. Miks arvad sa rumaluke, et kui sinul on niivõrd kerge olla nende normide edasikandjaks: korrektsuse ja sündsuse misjonärina teed oma tööd, miks ei võiks sa vaadata oma hallist, igavast ja väärkujutelmi täis kastist sa väljapoole, et mõista kuidas ka teised inimesed su ümber nendele normidele sülitavad. Kuidas nad head nägu tehes neil trambivad ja hiljem tagaselja sinu kahepalgelisust kiruvad. Kuidas nad mõtlevad, et on imelik kui deemon ise palub meil lugeda ja järgida Piiblit.