Raske oli vaadata kuidas inimene, kes alati naeratas kaotas oma naeratuse alatiseks. See oli raske.
Ma olin alati imtelenud teda, sest ta oli minu silmis nii tugev ja nii rõõmsameelne, kohekindlasti oli ta päike kõigi enda tuttavate maailmas.
Kuid... näha seda sama inimest, endast mööda kõndimas ja enda tunnetega võitlemas, et ta ei hakkaks koheselt nutma..
Näha teda murdumas, kuidas üritas pääseda pilkude alt, mis olid teda puurimas..
Näha kuidas kõik temast üritas välja pääseda.. kuid see oli vaid üks puhang, mis jääb alatiseks ta ellu..
see vaatepilt.. see oli üks kurveimatest siiani mu elus.

Kuigi Sa võib olla isegi ei aima, et mõtlen siin tekstis Sind. Siis tea.. et ma tean, sa saad hakkama! Sa oled tugev. Sa naerad kunagi sama moodi nagu vanasti. Mul on kahju. Äärmiselt kahju, kuid ma ei haletse Sind, sest ma tean, et Sa oled tugev ja kannad oma koormat kuni pead, kuni Sa lõpuks pääsed..

Sa naudid veel kunagi seda elu. Ma tean. Ma usun sinusse.

Sa ei vaja haletsust, Sa vajad mõistmist. Sa oled suurepärane inimene ja maailm peab Sulle vastama sedasi nagu sa väärt oled !