Möla

Ma armastan maailma, mis on ilus. Täis ilusaid asju ja seal ei ole kole, seal ei ole midagi koledat.
Ma armastan päikest, või siis vähemalt valgust, tänu millele ma suudan üldse elada. Valgus sunnib mind kokku võtma oma viimsaed jõurakud ja ma lähen edasi. Viin taaskord ühe päeva lõpule, mis on toetunud mu viimasel elujõule, mida ei ole üldsegi mitte palju.. isegi mitte vähe. Seda on imevähe.
Vahepeal tahaks vaadata kaugusesse, kuid haiget teeb teadmine, et sealt ei paista midagi ja ehk ei hakkagi paistma.
Teadmine, et ei saa me ealeski muuta vigu mida oleme teinud on karm, kuid tihti ei saa me ka andeks nende vigade eest.
Teadmine, et ma ei saa enda kehast põgeneda on ilmselge, kuid mõnikord siiski vajaksin ma seda võimalust ülekõige.
Ma armastan naeratusi. Need on ilusad, ja seda ilu tunneb ka süda.
Ma armastan kallistusi, need on armsad. Justkui hetkeks põimiks keegi õrnalt oma käed ümber su südame.
Vahepeal meeldib mulle nutta. See ei ole küll hea.. kuid vahepeal see on parim mis aitab.
Alati armastan ma olla koos inimestega, kes on olulised. Nad panevad mind naerma.
Samuti armastan ma raamatuid, need on miski, mis aitavad põgeneda olevikust ja saan olla ka korraks keegi teine, ehk keegi muinasjutus, või keegi, kes aitab mul mõista milegi teist poolt.

ja nii ma olen. Ning see ei ole kõik...






Lalaaaa: /Ja nii ta tuli võttis ühe käega mu südame, ning teisega sulges ukse enda selja taga./