Tähtsaimaks pead enda saavutusi, hindad enda ambitsioone, maha tallad oma tunded ning kiindumuse ja kire jätad tagaplaanile. Oled hoolimatu ja tahtmatult kaotad enda õnne. Kas teed midagi liiga vara, liiga vara matad maha lootuse võita tagasi midagi, mis kunagi oli sinu või oleks selleks saanud.. või lihtsalt märkad enda võimalusi liialt hilja, kui on kõik kadunud, on kadunud kõik teed ja viisid enda lootuse täitmiseks.
Võitled asjade eest, millel ei ole mingisugust mõtet. Ikka satud samasse nõiaringi, ketrad sama linti, ning sinu käed ei väsi kuna sinu ambitsioonid veavad sind edasi, kuid sinu sisemus, sinu süda tuhmub.
Sa teed seda kõike.. kuid miks ? Vaevalt tead seda isegi. Lihtsalt tead, et see on kord sinu ülesseatud ambitsioonides olemas.
Ja nii sa ärkad iga hommik, käid mööda sama rutiinset rada, sa vist enam ei teagi, et elus on muud peale rutiini ja ambitsioonide täitmise.
Sa ei oota elult enam peaaegu midagi. Sa arvad, et tead mis on tulemas ja mis kuidas laheneb ja kas üldse laheneb. Kõik peaks olema reeglite kohaselt paigas ja haruharva on võimalus, et miski seda kõigutab.
Meil ei ole saatust, Jumalat ei eksisteeri, sest pahatihti jäävad head ilma kõigest mida nad vääriksid, mille nimel on nad ränka vaeva näinud. Ja need teised, nemad kõnnivad üle teiste, üle nende nn. heade inimeste, tallavad nad enda alla, võtavad kõik mida nad on tahtnud ja isegi selle mida nad otseselt ei vaja.
Ja saatus, kui see oleks reaalselt olemas oleks paljud asjad ju hoopis teisiti, inimestel ei peaks selle kohaselt üldse valikuvariante eksisteerima, kuid siiski need on olemas ja me tunneme tihti nende intensiivset mõju meie elukvaliteedile.
Aga isegi kõndides mööda sama rada, mööda rada ilma armastuse, Jumala ja saatuseta toimub edasiliikumine. Kõik liigub, ise siis kui ei liigu sellega kaasa meie meeled, tunded, meie mõtted. Aeg ei peatu eal, mitte keegi ei ole seda siiani suutnud ja ajas rännata ei suuda me samamoodi, kuigi miljonid inimesed on juba eKr selle üle pead vaevanud.
Ja nii me teeme riivatuid liite. Oleme harilikud halli massi suurendajas. Me ei kõiguta end ega mõiguta mõtteid selle üle mis võiks olla.
Ja me näeme võimalust võimatus ja mõtlematust tõelistes mõtetes.