Läinud

Ja kui ma olen läinud. Olen kadunud oma katakombimde katvasse sügavusse. Olen asetatud kirstu ja kirst on augus, ja mitte kirtsunaelad ei ole viimased mis takistavad mind tagasi tulemast, isegi mitte meetrine paks mullakiht mu peal, vaid teadmine, et mind enam ei eksisteeri kellegi jaoks, see on see mis keelustab mind.
Võimatu on olla olemas kui keegi sellesse ei usu ja miks siis üldse peaks olema vajalik üritada, kui sellel ei ole tõepoolest mingisugust mõtet.
Ehk korra aasta jooksul veel tikun kellegi mõtteisse, kuid varsti olen ma kadunud täiesti, saja aasta pärast ei suuda keegi enam meenutada, milline ma välja tõesti nägin, ning varsti kattub mu ilusti hooldatud hauaplats rohttaimedega, ning hiljem õrna võsastikuga, kuni on täeisti kadunud, kõigi meeltest.
Ja varsti on tunda kuidas hauakaevaja labidat mulda lükkab, tõstab sealt mulda, mida tõstis üks tema eelkäijatest üle saja aasta tagasi.
Ja kui ta lõpetab oma töö jääb alles auk, mis hiljemalt nädala jooksul täidedakse unustuse hõlma vajuva hingega, hingega mis lukustatakse siia igaveseks, ning mis unustatakse.
Ning need kes ei tea, loodavad ja ootavad paradiisi. Nad ei oota vangustust enda kirstus, ega seda et hing ei kao ealeski. Su kõrval surnuaias on tuhandeid hingi, paljud võivad olla su tuttavad ja lähedased, kuid sa ei suuda nendega ühendust luua.
Nagu sa oleksid võõõrs ja kõik põgeneksid su eest. Kuid tegelikkuses nad põgenevad just samuti sinuni, kuid hingede vahel on justkui klassein mis tugevam kui kalju.
Ja nii, need hinged on. Igavesti. Igavikud hinged, kinni maailmas nii paljude teistega, kuid samas nii üksi ja nii lohutamatud. Ning see ei muutu. Nii jäävad nad igaveseks.
Iga öö nad ärkavad ja päikesetõusuga nad heidavad magama, tundes surmavat valu oma olematus haihtunud südames.