ja lõpp läheneb..

Igapäev on raske üles tõusta teadmisega, et lõpp on lähenemas. Eriti kui lõpp läheneb algselt määratust kiiremini.
Sa ei tea kunagi, kas on homne päev see mis graveeritakse su hauakivile. Kas on homne päev see, mil enam ei näe sa enda armastatud inimeste silmi.
Kas on homne päev see, kui täitub pisaratega nende inimeste süda, kes kunagi on Sind armastanud.
See on ju nii kuradima raske, kui Sa tead, et sured mitukümmend aastat nooremalt kui su sõbrad.
On ju raske kui saatus loob ette kõiksuguseid katsumusi.
Kui saatus teeb kõike ebaausaks
Kui Sulle ei anta võrdseid võimalusi.
Kui võetakse Sult võimalus armastada.
Kui Sa tead, et elad jubedas olevikus, kus igapäev teeb meeletult haiget.
Kui sa enam ei suuda olla positiivne ja ei suuda isegi öösiti rahulikult magada, sest see kõik tungib Su unenägudesse..
kuid siiski, sa ei taha, et teised tunneksid valu ja matad kõik maha...
Kuid nii ei ole võimalik, valuga ei ole võimalik üksi silmitsi seista.. Kõik murduvad..