Me jalutame käsikäes ümber enda hiiglasuure maailma, mis hõlmab mitmeid mitmekülgseid asju. On tuuline pühapäeva hommik, kui sammume ümber järve, millelt peegelduvad hallid pilved ja veel tärkamata pungadega puud.
On hommik, mis erinev eilsest, nii sinu, kui ka minu jaoks. Kui oli eilne hommik, ärkasin ma üksi, nagu tavaliselt. Oma soojade tekkide alt ja pühkisin und silmadest, et lugeda teksti mida olid enda sms-i kirjutanud.
Ma panin kaisus asetsenud karu, kes mind juba mitmeid pikki öid on teeninud, enda kõrvale istuma.
Ma avasin sms-i ja lugesin imepärast sms-i, mis meeldis mulle, mulle meeldis see tekst ja see teadmine, kuid siiski hullutas mu mõistust arusaamatus, mida tähendab see armastus.
Kas armastus mitte ei peaks olema see, kui kaks inimest on leidnud teineteises täieliku mõistmise ja usalduse. Kui nad on hingesugulased ja sobivad niii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Kui nende maailm keerleb vaid teineteise ümber ja nende meeltest ei kao ealeski teineteise nimi. Kui nad koos olles teevad kõik, et näha teist naeratamas ja annaksid enda hinge et teine ei peaks kannatama. Kui nende universum on täis unistusi nende imelisest tulevikust, tugevast täiuslikust tulevikust.
Kuid miks siis meie puhul on nii, et ma loen seda teksti ja ma isegi usun, et sa armastad mind ja ma tean, et armastan sind ja ei vaja teisi, kuid ei suuda mõista, miks sulle on vaja kedagi teist enda kõrvale, need teised on küll kõik mööduvad nähtused ja jäävad vaid minevikku, kuid ei suuda ju kesta suhe, kus vaid pool on hea ja ei kesta ka suhe, mille vundament on mõranenud.
Miks teeb mu südamele nii haiget teadmine, et seda sms-i kirjutades polnud sa üksi? Kas see pole mitte irooniline nii minu kui ka neiu, kelle kõrval äraksid, suhtes, et lubad mulle igavest armastust samad hoiad oma käte vahel teist.
Ju siis pole loodud meie maailm kokkukäima ja minu arusaamad on valed, seega ongi aeg võtta kokku oma julgus ja lõpetada piinad, mis niigi pikaks on veninud, öelda vikmast korda head aega, mitte pakkuda sõprust ja minna edasi jättes seljataha kõik vana.
Kuid Sina palud ja anud, silmist loen sult valu, kuid miks tahad sa parandada midagi parandamatut. Sa ei armasta ju tegelikult mind, minus on midagi puudu. Seega ma lahkun. Veereb veel viimane pisar mööda põske kui olen astunud sammu uuele leheküljele, mis on praegu veel puhas, kuid eks iga kirjanik eksib ja tindiplekke tekib, eks tuleb ka maha tõmbamisi, nii kirjaniku enda kui ka toimetaja poolt, kuid kunagi pannakse ka lehekülje lõppu otsustav punkt, mis lõpetab kogu loo.
Millel, ei ole vaja enam öelda hüvasti, sest on silmadele piisavalt selgelt paista, selle lõplik tähendus.