Sa oled jumalik ja ma olen vangistatud sinu loodud maailma.
Kuid ma olen seal üksi, ilma sinuta, sest Sa oled eemal, kuid ei ole seal üksi. Ma tahaksin olla ka koos sinuga, kuid mind ei ole ootatud sinna.
Ma oletan et on erutavalt huvitav omada taolisi seikluseid nagu omad sina.
Ja Sa oled jutskui hai, kes haarab oma sööki, kuid ei kasuta teda tervenisti. Piltlikult hammustad tast tükikese ja vaatad kuidas vigastatud laip vajub merepõhja. Kuidas keha veel üritab enda kopse täita olematu õhuga ning nii täituvad need veega. Laip saab toiduks teistele, kuni kaob täiesti.
Ja samamoodi inimesed, kes on olnud kord sinu lummuses, ei suuda unustada sind, kuid sina oled neid juba ammu unustanud ja nende vaba koha asendanud juba mitmete erinevatega.
Ja nii need inimesed saavad saagiks neile, kes üritavad olla taolised nagu sina, kuid kindlasti mitte nii kvaliteetselt kui Sa.
Ja nii nad püüavad su endiseid ohvreid. Ja väga kergelt, sest su endised ohvrid on kaotanud oma elu mõtte ja elavad oma purunenud lootuste otsas m ida nad aeg-ajalt ikka parandada üritavad.
Ja nii tallatakse neist üle, kuni lõpuks ei soovi nendega tegemist teha isegi kõige haledam mängur.
Nad vajuvad oma nurka, kus panevad oma lootustest kokku puzzlet, ainult sama lootusetult nagu kinkida imikule 500 tükist koosnev puzzle.