Mitte ealeski, millest sai olevik..

Jalas kõrged kontsad, juuksed ideaalselt langenud õlgadele, seljas liibuv kaunis kleit, silmis kõrk pilk ja nii sammub ta klubi poole. Mööduvad autojuhid suudavad veel vaevu jälgida teed, sest nende pilgud langevad ning kinnistuvad talle.
Ta teab, et teda vaadatakse, et teda jälgitakse, imetletatakse ning ta naudib seda. Mehed mööduvad temast mõttetega unistustes, naised saadavad vihaseid, kadetsevaid pilke ning pisikesed neiud vaatavad lummuses teda.
Astudes sisse ruumi, kus tümpsub kõva muusika ning värvilised tuled kõikjal näeb ta järjest pöörduvaid päid. Neiu sammub edasi otse klubi omaniku juurde liikudes VIP- ruumi. Võtab istet ja palub jooki ning ta soov täidetakse koheselt.
Vestluses olles annab neiu kelmikaid, konkreetseid ning mõndadelegi imestama panevaid inteligentseid vastuseid ning kingib ka vestluskaaslasele säravaid naeratusi.
Minnes tantsupõrandale kingib ta kaaslasele flirtiva ja liibuva tantsu ja lahkub siis sama äkitselt nagu saabuski, jättes teised vaid teda ennastunustavalt imetlema. Ning lahkudes on näha ta näol veel rahulolevat muiet.
Nagu klubides ikka, on inimesi, kes on end ülejoonud ja tahavad kõikidele ahvatlustele järgi anda, nii ka tegi üks mees, kes ei suutnud taltsudada oma käsi ning karistuseks kutsus kohale omanik turvamehed, kes pidid talle õpetust andma. Hetkeks oli näha neiu silmis ehmumist, kuid siis noogutas ta ja tekitas näole rahuloleliku muige.
Hiljem kui mees ta koju viis, vihjas ta enama lootusele, kuid neiu tegi kõrgi näo ja lahkus autost, meeldetuletusega, et nende jaoks jääb vaid sõprus. Ta kõndis enda majaukseni, kõndis trepist ja avas oma korteri ukse ning libistas end aeglasele ukse najal istukile ning toetas pea põlvedele.
Ta tundis end kehvasti, sest ta teadis, et teisi kütkestab tema suurepärane välimus, mis on vaid kest ja millest kõik on kestvam. Keegi ealeski ei süvene vestlusesse temaga, pigem puuritakse tema dekolteed ja ei suudeta pilku pööra tema kaunitelt säärtelt.
Kõik arvavad, et ta naudib seda, võib olla ta isegi nautis, kuid ta ei tahtnud vaid seda, see ei olnud tema suurim soov. Enim ihaldas ta hoopis olla armastatud, mitte ainult ihaldatud, mitte ainult olla tähelepandud kire vallas olevate meeste poolt.
Kuid tema oskas hoolida ja armastada, nii ta oligi olnud koos taaskord mehega, keda nähes tal tegelikult süda puperdama hakkas ja kellele oleks ta tahtnud end täielikult kinkida, kuid kuidas peaks see võimlaik olema, ta jääks ju temast sellisel juhul täielikult ilma, kuna tema hoolib vaid neiu kestast ja jätab nurka kõik, mille on kord endale saanud minnes jälle veelgi parema otsingule.
Tütarlapse mõistus ütles küll juba ammu, et ära suhtle temaga, kord kaob pind su jalge alt ja sa langed ning pääsemine saab olema ilmatuma raske kui mitte võimatu ja nüüd kuis neiu mõtleb südamega teab ta vastust pääsemine on võimatu.
Ta teab, et kord ta siiski annab alla ja andub, ehk oleks ta pidanud anduma juba alguses, ehk oleks ta leidnud siis mingigi tee pääseda, kuid nüüd mitte.
Mitte keegi ei või ealeski aimata, kui palju ta loodaks et kusagitl kuuleks, et tegelikkuses on ka mees temast lummuses, et ta teda vaid armastab ja on nõus muutuma tema nimel. Et ta vaid ei hooli neiu välimusest.. kuid ta teab, et ei ela muinasjutus kus lõpp on alati fantastiline. Tema võiks küll luua oma poolt muinasjuttu suurepärast, kuid meesterahvalt on oodata vaid draamat ja igavest tragöödiat neiu ellu.
Ja hetkelgi neiu istub enda ukse ees maas ja nutab halastamatuid pisaraid kuna ta teab, et mees on juba koos kellegi teisega ning isegi ei mäleta hetki, mis niii kaunid olid neiu jaoks.
Hetke pärast avaneb uks, mille unustas neiu lukustada vastu vaatab talle sama mees, käes neiu jakike. Mehe näolt, mis oli nii täiuslik ja omapärane, samas niii võlts ja kalk paistis imestust kuid samas ka äratundmist. Neiu haaras enda jaki, surus ukse kinni ja põgenes korteri kõige kaugemasse nurka.
Ta oli endale öelnud, et võib olla kord ta isegi ütleb mida tunneb, ütleb mida soovib, kuid eales ta ees ei nuta ja nüüd oli kõik teisiti ta teadis et oli langenud, kuna meesterahvas arvatavasti kõike juba teadis ning nüüd ei ole enam tagasiteed ega kindlat edasiteed on, vaid lõpmata pikk teadmatus.