..

Uks sulges minu selja taga, ma teadsin et sind enam ei ole minu jaoks, olen üksi. Keelitasid mind sulle järgi tulema, lükkasid mind mitmeid kordi juba eemale, nüüd upun siin voodiäärel enda pisaratesse.
Sa hoiad mind teadmatuses, ma olen murdunud, leian et parim mida jumal siia maailma on loonud inimesele on lebada voodil ja lasta pisaratel voolata, sest rohkemat ma ei suuda enam. Telefon, mis hetked tagasi veel värisevates kätes valis korduvalt sinu numbrit on kukkunud voodi kõrvale maha ja teab, et ei suuda sellele voodil lamavale hingele pakkuda enamat, kui üksluiset kinnist tooni.
Teadmine mis tekib mõistusesse, et homme on vaja tõusta et täita enda kohustusi tundub õudne, sest isegi hullununa kurbusest ei ole ma kaotanud veel täielikult mõistust et jääda mõistmatuks enda suutmatuses homme toime tulla. Peidan pea patja ja ignoreerin aina lähemale sammuvaid kohustusi, kui mul ei ole sind siis ei huvita mind ka mitte miski muu, mida peaksin tegema, ma jätan selle tegemata, minu mõistusel ei ole aega keskenduda sellele mis saab edasi teistest asjadest, mul meeles kõigub vaid talumatu põletav valu ja armastus mis veelgi valusamini minusse mõjub.
Enne kui kätte jõuab kesköö nuuksun nutu käes ja nii tihti on raske hingata hoolimata sellest kui mitu hingetõmmet ma ka ei teeks. Ning vihmavabin akna taga mürgitab mu mõtteid veelgi rohkem..
Kui pisaratemeri hetkeks kaob, siis laman voodis silmad pärani, kõrvades vilistab, hingan raskelt, katkendlikult ja tunnen et olen ainult mina. Ma olen juba väsinud ja ma tahaksin juba uinuda, sest ma ei suuda enam kauem tunda neid kuumi, soolaseid pisaraid oma nahka mööda libisemas, need kõrvetavad veel omakorda valusamini. Ja siis tulebki see õnnistatud kaunis uni.
Ärkan hommikul varem kui mu kohustused seda minult nõudnud oleks ja olen segaduses, kas oli eilne ehk olnud vaid üks taaskordne luupainaja, millest pääsesin sel hetkel kui avasin silmad selles maailmajaos, kus päike ei ole veel pilvede taha tõusnud, et meile kübegi valgust kinkida. Kuid pühkides oma silmi, tundes nende paistetust ja kipitamist tean, et see ei olnud uni, vaid valus reaalsus, mis mind tampis enda jalgade alla. Ma keeldun kõigest mis mind ees peaks ootama, surun valusad silmad kõvasti kokku ja palun veel rohkem seda õilsat und mille jooksul ma midagi ei tundnud.
Leban uneunistuses veel tunni-paar, see ei aita, seegi unistus on purunenud. Ma istun lihtsalt voodil ja tunnen peavalu, haaran tablettide järgi, neelan need ilma vedelikuta. Vaatan end peeglist ja mõtlen, et miks olen see mina, kellelt viidi eemale tema armastus..
Ma olen siin üksi ilma sinuta mu armas ja ma olen nii kirjeldamatult üksi, kuid minu mõttes pole olemas mind ilma sinuta, mind ei eksisteeri, minule eksisteerime vaid meie. Mina olen vaid üks taburlik mõte, mis ei sobi siia maailma, ta on liialt nõrk et püsida jalul.
Ja ma ei püsigi, vajun kerra voodisse, sest sind siiski pole siin, ega tule kui palju ma ka ei paluks.. ja ma ei taha olla valudes..ja nii möödub päev päeva järel.. minust ja pisaratest on saanud uus MEIE.
Ja järgmine päevgi veereb õhtusse, kui tunnen kuidas see jätmine minus hakkab tekitama viha, samas kurbus ei kao, kuid vahepeal tunnen kuidas viha minus märatseb ja torm algab, ma vihkan seda valu, mida tekitas mulle inimene kes nii siiralt oli suutnud kinnitada mulle enda hinges leiduvat armastust, inimene kellelt poleks eal osanud uskuda varjumist maski taha. Ma uskusin teda ilma mõtlemata.. ja nüüd on saanud minust uskumatu.. ja ma tahan kaduda, ma olen alati olnud tugev, kuid nüüd olen nagu langenu.
Minuga pole keegi eal manipuleerinud nii, ma pole eal tundnud sellist piinavat valu, ma ennem sureksin.. kui selline mõtteviis oli tormanud hetkega läbi mu pea teadsin mida teha. Ma ei suutnud võidelda selle valuga, siis ma pidin selle lahingu kasvõi ebaausalt võitma.. samad tabletid mida olin kasutanud peavaluks kinkisid mulle meeldejääva une, mis tõi mulle mu elu viimase võidu.. ning nii ränga kaotuse mille kahetsemiseks ei suutnud ma püsida elus.

Lausekesed

*Tõeline on see mida saame hellalt tundad oma sõrmede vahel, graatsiliselt libistada enda sõrmeotsi neist üle, kõik muu on vale.
*Reaalset armastust ehk ei eksisteergi, pigem elame hoolivusest ja meeldivusest küllastunud tunnete keerises.
*Raske on naeratada kui surm vasarat su selja taga viibutab.
*Näitad sõrmega teistele, nende tegusid laidad nende olemuses vigu väidad end nägevat, end jumalaks pead, kuigi jääksid ka põrgu ukse taha põlvitama vaid.
*Hoia mind veel kuni vaibub tuul, üksi on raske seista siin, pole toetustalasid, üksi keset tühjus raske ju seista kui ründamas igast kaares vaid möirgavad tormid on.
*Vaadates end, jälkust tunnen, peegel suurendab mind veel kuuekordselt, ainus mida soovin on see, et oleksin õhkõrn, nii pehme nii kerge, et tuul mind kannaks ning kui end kuskile toetaksin, saaksin enda südamerütmil lasta vaibuda, sest keegi ju ei tea et siin juba viibin.

sasispundar

Oleme suutnud kulgeda kui vaga vesi kinnikasvavas tiigis.. olime ühinemas ja lõpuni määratud teed käimas, uut moodi samas ühte moodi ja tasa liikudes. Kuid väikesest asjast võib tihti kasvada suur, erinevate vigade erinevate arusaamade tõttu.
Nii kulgeski ka meil, meie väikesest ütlusest kasvas torm, mis kiskus juured välja avas vaba tee, vesi määratult suuri laineid tekitas, lõhe suuremaks muutus ja enam ei olnud teiselt poolt kallast näha. Kõik on tomine ja segav, ise oled segaduses, teise rahulikku näkku vaadates, valu ja viha, segadus.. üksindustunne, justkui teepervele jäetud kutsikas.
Aga ma ei taha ju olla üksi, ma ei olegi seda, kuid kui kaugus on määramata suur, siis minu pisarad veel tormisele veekogule jõudu annavad, teda kasvatavad ja toidavad, nagu ema toidab imikut. Nagu tütar paitab haiglavoodil surevat isa, lootes anda enda elujõudu talle.
Tahaks peitu pugeda, ei jõua end peita, pisarad saavad võitu neile alla vandun. Vaatan välja mitte ükski päikesekiir ei naerata, iga linnuke enda elu eest võitleb, oksi pessa noka vahel kannab.
Kõik toimib, ma isegi. Mälestused alles on, kõik on hea.
Aga ees on ju tulevik, ma tean, aga raske valus. Ma kukkudes igakord aina enam purunen, kaitseta olen, muutun ja dehumaniseerun.
Kõik sinuga seotu tahaks enda elust mingiks hetkeks eemaldada, kuni jälle oled valmis mind kätel kandma, hoidma, kallistana, suudlema. Silmad kokku surun ja pisaratel vabalt langeda luban, see meie riik on hea.. kindel, kuid vahepeal nii valus ja justkui unne vajunud, kadunud, isoleeritud.
Ma tahan jälle su häält kuulda. Kõik on hea ütled sa, juba su kaisus võin unne vajuda ja hommikul ärgates su armastavat pilku tabada, pole eemaldumist on ainult terviklik ühtsus.

Meie sisemus ja valgusaastate kaugus

Inimesed on läbi sajandite arenenud ja õppinud tundma kõike, mis on nende ümber, samuti on õpitud tundma ka materiaalset sisemust. Sajandeid on aru peetud, mis ootab meid peale surma, kuhu läheb meie hing? Vastusteks on pakutud hingede rännakut ja surmajärgset elu ning palju muud, kuid mis on tegelik õige vastus?

Inimkond on Maal elavatest elusolenditest arenenuim, me oleme loonud ühiskonnakorralduse, mis peaks toimima ja tagama meile mugava elu. Mugavuse loomisega oleme samas unustanud hoolida loodusest ja teistest elusolendites, kellega me oma planeeti jagame, tänu sellele on meid ootamas laastavad keskkonnaprobleemid ja ehk isegi inimkonna hukk, mis näitaks, et ei ole tegelikkuses meie mõistus meile kingitud vaid loomiseks, vaid näitab, et oleme hoopis hävitajad.

Me teame küll palju sellest mis on meie umber, iga astronoom võiks ette kanda fakte erinevatest tähtedest, iga eesti keele õpetaja rääkida väldetest ja iga psühholoog rääkida kuidas mõista inimese käitumist, kuid keegi neist ei oskaks anda vastust küsimusele, mis on hing.

Hinge kohta võime küsimusi esitada ka tuumafüüsikutele, kelle peades on sadutuhandeid fakte, kuid ka nemad ei teaks sellele vastust, seega peame leppima sellega, et me inimesed oleme justkui hõivatud ärimehed, kes teavad kõike majandusest ja kogu maailma äris tippu jõudmisest, kuid samas ei ole neil tihti aimugi, mis toimub nende pereliikmete peas, kes tahaksid olla vaid hetkeks armastatud.