Kas eluraskused on ületamiseks või nendest mööda hiilimiseks? Võime esmapilgul arvata, et tugev ületab ja nõrgem üritab hiilida, kuid tegelikkuses ei ole see tõsi. Keegi meist ei saa olla kõikvõimas ja ületada kõiki takistusi, leida kõigele lahendus, kinkida kõigile enda head teadmised, et ka teistel oleks tulevikus kergem.
Hiilimine on nagu rebase tarkus, mida arukas on alati osanud hinnata ja loota selle olemasolule ka endas. Tegelikult on ju raskeim neil, kes pole kuigi tugevad ega kavalad, kas nemad jäävad seisma ühte punkti siis?
Selgub ka tõsiasi, et see keeruline elu, mida on nii tihti nii raske mõista pakub ka peale takistuste kõrvalteid, mis loomulikult ei ole katsumustest priid, samuti on ka seal need ootamas, nagu uued kõrvalteedki.
Elukäiku, saatust ja meie planeeti võiks ju nimetada labürindiks, alguses oleme kõige ees põnevil ja sellest välja jõudes väsinud, tüdinud ja ilma jäänud järgmisest katsumusest, pole ootamas dilemmasid.
Ehk siis lõpp on kõige lahendus? Tegelikult ei ole, lõpp on ühe asja lahendus, mis keelab sind jõudmaks uute ülesanneteni mida lahendada ja mis suudaksid sind endas kahtlema ehk panna.
Aga ilma kahtluseta on hea? Kahtlemine pole hea, kuid kahtlemine aitab inimesel teha õigemaid valikuid, öeldakse küll, et see mis esimesene silma jäi tuleb kohe ära võtta, nõustun ka sellega, kuid kui ei teki sellist esimesest pilgust armumist ja tekib hoopis kahtlus ongi hea kaaluda mõlemate valikute negatiivseid ja positiivseid külgi, mis lõpuks peaks andma meile terviklikuma ülevaate mõlemast ning enda valikut sooritades oleme piisavalt saanud mõelda valikute olemuse üle.
Kas elu saab plaanida? Elu saab plaanida kui sa saad plaanida ka asju ja inimesi enda ümber, seega- pealiskaudselt võiks vastata jah, kuid mõeldes detailselt ja kõikehõlmavalt, siis ei.
Aga mis tuleb peale lõppu? Ma võin tunduda küll kui 10 aastane, sest sellises perioodis pidi taoline mõtteviis olema loomulik ja tihti ette tulev, kuid usun hingede rändamisse ja loodan uuestisündi, samas on kuradima tobe mõelda et ma oleksin pidanud sellisel juhul varemalt keegi teine olema..
Aga samas oleks kuratlikult fantastiline teadmine, et olin kunagi egiptuse kuninganna, kes magas vaid kuninglikemas voodides ja kes sai öelda, et püramiidid, osake meie maailma imedest, kuulub mulle.
Need olid minu küsimused endale.. need tekkisid minu pähe, just praegusel hetkel ja see kõik nii umbes viie minuti jooksul. Need on enamustele inimestele väärad.. aga mina olen mina, täpselt selline oma täiuslikus ebatäiuslikkuses :))
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment