Ja kui lõpuks päästad end tugevaimatest uneahelatest lahti ilmnevad sinu peas mälestused olnud sündmustest, kuid oli see uni? Või reaalsus?
Jõudnud arusaamale, et reaalsus, alustad mõtlemist, kas eilset oli vaja? Kuid Sinu hinges on ju teadmine, et iga päeva tuleb elada kui viimast ning eal pole mõtet tehtud kahetseda.. siis järelikult oli. Haarates telefoni on näha, et kell on veel vähe ja oleks tahtnud kauem magada kuid ei suutnud..
Roomates diivanile ja televiisorit käivitades tunned ainult sügavat nõrkust, kogu oma kehas, olematutes lihastes. Kõht on õõnes, kuid keelele kaaslase valimisega ei taha su organism hetkel nõustuda.
Õrnade neelatustega voolab kahest vesinikust ja ühest hapniku aatomist koosnevad molekulid mööda neelu alla- ehk hakkab parem.
Kogu pilt hakkab kainenema, kuid siiski ainus mida tead on see, et sa ei mõista oma tegusid eal.
Sa oled koos kellegiga ja sa tunned teda enda lähedal, kuid mitte piisavalt ja sa tead, et selleks et olla temaga üks pead sa keerama korgi pudelilt ja oma ilusat ja elujõulist keha nõrgendama, kuni aju hapnikuvarustus väheneb piisavalt, et lasta mõistusel jutustada imepärasid lugusid oma oma lolleimatest fantaasiatest.
Aga see ei jää kestma, kuid vahepeal on ju hea. Imehea on see elu, sest sa oled nagu lind.
Ja sel hetkel kui oled lind, süütad sigari ja sina ja su pudel ja pakk tubakat olete imeline kolmainsus.
Kuid seegi hea ja imeline hetk saab läbi sest kõik hea on tulnud sinuni, et taaskord lahkuda ja tagasivaadates kui pole enam tantsisklevaid kuradikesi sinu peas, siis oli kõik halb. Sinu vanaemalik pool nõuab selgitust ja enesepiitsutamist, hoolimist teiste arvamusest, mitte mingil tingimusel ei kiideta heaks sinu parasiidlikku tegevust selles kolmainsuses.
Ja sel hommikul sa tahad põgeneda, sest sinu imeline vabadus ja imelised mälestused sellest vabadusest said põrmuks trambitud. Niisiis põgened ja tahad võtta kõikjalt kõike mida sulle antakse ja jälle mitte hoolida, olla puutumatu.
Istudes sillal ja vaadates vee sinakas- hõbedast läikimist januneb su hing eilse järele, selle eilse, kes oli vaba ja ei teadnud ega kartnudki oodata homses päevas valitsevaid ohtlikke meeleolu tapjaid, kiskjaid, kes on väljas vaid imelise lõhkumisele.
Aga nemad su ümber ei tea, nad ei näe seda valgust mida pakub selles kolmainsuses osalemine sulle, kuidas miski hingeta võib anda sinule hinge ja sinu vere keema panna, kuidas see on võõralt erutav, nad ei ole kogenud sellist armastust eal. Eluta rahuldus elusale, terav lähedus mis kõneleb kogenuimatust kauneimast armastusest mis on lubamatu ja kutsumata sinu ellu teiste poolt.
No comments:
Post a Comment