Sõjakangelasest sõjakoletiseks

Ta kõrval käis pauk, keegi karjus, kõik ülejäänud jooksid. Mees pööras pead, et leiutada plaan koos oma ainukese usaldusisikuga jõudmaks tagasi baasi, kuid H. kes oleks pidanud olema tema kõrval ei olnud seal. Kaevikust pead üles tõsta mees ei julenud, kuid kohe kui plahvatuste vahel olid pausid kuulis mees H. kisa, mõtlematult jooksis ta temani ja vedas ta endaga kaevikusse, pannes vastase tiheda tule alla... tulistamine kestis ja kestis.. kui see lõppes ei karjunud H. enam ta kõrval ega samuti hinganud.

Lend kodumaale kulges kahe ümberistumisega. Kodus ootas teda tema rase naine, kelle pärast ta sinna läkski, oma kodumaa lipu alla võitlema võõraste eest, jättes üksi oma naise, ta arvas, et tegi head, kuid naise sisemisi kannatusi mees ei näinud.

Hommik, mees pani selga musta ülikonna ja musta lipsu, kirikus ei nutnud mees, sest ta ütles endale, et on mees. Kandes enda sõpra tema viimase puhkepaigani oli tema nägu kalk ja näolihased justkui kivistunud. Peielauast mees keeldus, matustelt suundus mees otse kohalikku baari. Viski, tekiila, viin, koju taarus sõjakangelane väga vaevaliselt.

Kodus ootas teda naine, kes mõistis, et mehel on raske ja nääklemine ei aita ning tasa soovitas ta mehel magama minna. Kuid alkohol ja kannatused, mis olid meest rusunud ei andnud tema närvidele mingit kontrolli, niisiis tema hääl tõusis, naine kaitses end ja tüli tõusis, kuradikesed mehe peas, kummitavad hääled ja kõik muud kannatused viisid enesekontrolli kaotamiseni ning ta lõi oma naist.

Hommik, mehe kaisus on pudel viina ja pea valutab, tuba on täis puruks pekstud mööblit. Mehe mälu veab teda alt ja eilsed teod ei meenu.

Käinud läbi terve kodu pole seal enam tema naist ega tema asju, ta otsib oma telefoni ja helistab naisele, kuid kõne katkestatakse korduvalt. Mees, kes on veel alkoholijoobes sõidab naise ema juurde ja nõuab, et tolle tütar uksele ilmuks, kangekaelne ämm, käseb mehel lahkuda ja mitte kunagi enam tagasi tulla, lisades veel, et mees võikski sinna sõtta jääda.. ja mees lahkub.

Päevad mööduvad, mees keerab kodu ukse lukku ja liigub lennukile koos kogu oma varustusega. Algab sõdurielu, pea uuesti siledaks jalga rasked saapad ja selga kogu varustus, mida suudavad kanda vaid need, kes on loodud siin olema.

Kontrollkäik lõppes kahe hukkunud tumeda mehega ja ühe pantvangiga, kelle otsustas mees kaasa vedada, kaaslased olid küll vastu, kuid mees võttis vangi kaasa. Viskas ta tumedassse ruumi ja elas kogu oma raevu tema peal välja, kuni vang ei suutnud enam liigutada.

Rivistus. Marss. Söök. Töö. Und. Häire. Uni.

Kuum päike põletas, mees tundis justkui ta kuumutatakse elusalt. Järsku nägi mees mingisugust liikumist, kohe varjus ta puidust kastide taha ja jäi ootama sihtmärgi lähenemist. Nähes naist lapsega, arvas ta, et nad ei kujuta mingit ohtu ja tuli peidikust välja, samad tegid ka teised, kuid siis hüppas nähtavale hullunud mees pommivööga ja alustas karjumist ja jooksmist. Üks hüüe: „Tuld“ ja kolmest elusast sai kolm elutut hinge.

Õhtul püüdes magama jääda, mõtles mees oma naisele ja lapsele, kes kohe-kohe peaks sündima ning raskus rusus ta hinge, sest ka see naine ja laps olid olnud kellegile olulised, vähemalt kunagi, või vähemalt olid nad alati olulised teineteisele.

Öö pole mehel võõrsil olles olnud kunagi rahulik, kuid ealeski ka mitte nii rahutu nagu tol öösel, korduvalt nägi ta unes surnud naist oma lapsega ja käitumist, mille osaks sai tema naine tänu tema ebastabiilsusele ja nii möödusid kogu järgneva poole aasta ööd. Ning mees vihkas end, sest ta oli koletis.

Kaks aastat oli möödunud sellest kui naine oli mehe juures lahkunud, nende suhtlused polnud küll täielikult kadunud, kuna meest ja naist jäi ühendama pisike printsess, kelle mees oleks äärepealt kaotanud.

Eelviimane hommik rindel. Mees oli muutunud, ta ei hoolinud endast rohkem kui vaid hetkedel olles koos oma printsessiga. Viimane päev ja ehk ta saab ta tagasi. Kuid asi ei läinud plaanitult, käis plahvatus...

Mees kuuleb enda ümber piiksumist, kuid kõik on nii pime, mida rohkem ta enda näolihaseid pingutab seda valusam tal on, ta hakkab karjuma, ta on segaduses, ega tea mis toimub. Koheselt on kuulda ukse avamist ja kiireid samme, keegi naine räägib temaga inglise keeles, see on võõras hääl, lõpuks jätab mees karjumise.

Lennuk viib mehe kodumaale, kui ta on saanud haiglas kogu ravi, mida ta vajas. Ta toimetakse lennujaama kuhu lubas talle tema ema vastu tulla. Kui mehe ema meest näeb puhkeb ta hääletult nutma, sest ta ei taha, et mees teda kuuleks. Ema hüüab oma poega ja kummardub teda kallistama, seejärel tänab ta saatjat ja lükkab mehe ratastooli.

Äkitselt küsib mees oma naise ja lapse kohta, kuid ema ei oska kahjuks midagi öelda ning mees mõtles endamisi, et ta teadis seda, nüüd pole tal mitte mingisugust lootust olla koos oma printsessiga.

Hommik ja mees on terassil ja joob kohvi, ta tunneb et väljas on päike, kuid ta ei näe selle säravaid kiiri.. ta ei näe enam kunagi midagi. Järsku käib uksele koputus, mees on majas üksi ega pole harjunud sellega. Ta üritab terassilt tuppa saada, kuid jääb astmele kinni, ta üritab-üritab kuni kukub. Kõik haavad on alles paranemata ja valusad ning mees karjub, kuid ta ei karju ainult füüsilise valu pärast vaid enim valu ja viha pärast oma hinges.

Järsku avab keegi välisukse ja ta kuuleb õrnu samme enda juurde jooksmas ja tema peast haaramast, sellele järgnevad õrnad nuuksed ja tunneb ära, et see on tema endine naine, mees üritab õelda midagi, kuid ei suuda, naine aitab mehe istuma ja kallistab teda, tema hinges on valu, sest ta armastab meest siiani ja nad pidid ju alustama uuesti.

Seejärel kuuleb mees, kuidas õrn hääleke teisel pool tuba küsib pudisevalt, et miks see onu karjus. Mees arvestas sellega, et tema printsess ei tunne teda ära, kuid ta ei teadnud, et nii palju valu võib olla korraga ühes südames, et ta võib veel kunagi midagi nii teravalt tunda.

Mees kahetses enda otsust meeletult, kuid nüüd polnud tal enam midagi muuta, ta tahaks et tal oleks midagigi, kuid enne kui tal oli kõik ei suutnud ta seda väärtustada ja lahkus kogu oma varanduse juurest.. ja ta kandis oma lippu ja uskus ning usaldas seda ja nüüd on see lipp kaetud verega ja temast on saanud sõjakoletis väljaspool sõda.