Meid tunti kui mängijaid..

Ma tundsin huvi, mis oleks kui ma omaksin Sind. Ma määrasin selle endale eesmärgiks.. üheks taaskordseks eesmärgiks. Ei midagi suursugust, tavapärane minu teema uskusin ma. Ma olin palju Sinuga koos ja muutsin end pealiskaudselt, Sinu juuresolekul. Tundus, et Sulle see meeldis.
Varsti tundsid ka Sina minust huvi. Ma olin rahulolev. Kuid see ei olnud veel see, mida olin soovinud. See ei saanud olla vastastikune, Sa pidid olema sügavamal sees kui mina. Seega, meie mäng jätkus. Mis MEIE mäng, minu mäng. Sa ju ei osanud arvata, mis mul mõtteis, mida kavatsen. Oskasin olla alati siiras, nagu olid seda Sinagi.
Varsti tunnetasin Sinu suuremat kiindumust. Ei läinud kaua kuni tundsin, et olid üleni sees. Sinu eesmärgiks oli minu õnn, mulle rahulolu kinkimine.
Ma olingi rahulolev, Sa olid minus kinni. Väga hea!
Kuid kaua see mulle rahulolu ei pakkunud, ma tahtsin midagi muud. Ma ütlesin Sinust lahti. Ma nägin grimasse Su näol kui laususin Sulle otsustavad sõnad. Ma nägin kuidas ärritus ja kurbus Su näost üle tulvasid, kuidas mind anusid.
Ma nägin Sind ka peale seda. Mitmeid nädalaid lugesin Sinu saadetud anuvaid tekste, mu süda ei soojenenud, sest mul oli ükskõik. Sa ei olnud minujaoks enamat kui eesmärk, tavapärane eesmärk.
Lõpuks Sa väsisid, ja andsid alla. Tihti nägin Sind möödumas. Sinu näol ei olnud enam anuvat pilku, sellest ei peegeldunud valu. Sa vaatasid mind pigem vihselt, Sinu silmist peegeldus vanne, Sa ei mõistnud, miks keegi minusugune üldse eksisteeris.
Ma eksisteerisin ja ikka nägin Sind. Ja ma ei näinud Sind vaid reaalselt, vaid ka oma unenägudes. Uinudes nägin Sind ja nägin seda kuidas tegid kõik, et mul oleks hea. Kuidas ma olin vahepeal unustanud oma eesmärgi ja tõeliselt nautinud Sinuga olekut... ja ma igatsesin seda.
Endalegi üllatuseks liikusin ringi otsides taaskord Sind, et lugeda välja midagi Sinu pilgust. Ma nägin Sind ja silmitsesin Sind tervalt, kuid Sina mind mitte. Sa ei paistnud mind märkavatki. Kui see mulle kohale jõudis lõi mu südamest läbi valu ja ma ei mõistnud seda valu, miks see oli.
Sa möödusid taaskord minust, Silmis oli, vaid ükskõikne pilk, Sa ei vaadanud küll, vaid enda ette, kuid kui korrakski pead pöörasid vaatasid minust läbi.
Ja ma mõistsin, et ma ei tähenda Sulle enam midagi.. aga samas, see pidigi olema loogiline, Sa ei saa olla igavesti minus kinni. Samamoodi ei olnud minus kinni ka minu teised vallutused, minu teised täidetud eesmärgid, ma olin segaduses, miks mind üldse shokeeris Sinu käitumine, miks ma ei läinud edasi, miks mind huvitas, mida minus nägid või mida minus ei näinud.
Veel kord nägin ma Sind. Ja mitte ainult Sind, vaid ka kedagi Sinu kõrval ja ma mõistsin, et olid edasi läinud, mu igaveseks unustanud. Sa olid leidnud endale armastuse, kindla ja turvalise, kes oskas Sind tõelisest väärtustada.. ma olin kurb ja see oli minust isekas. Niipea kui seda mõistsin, üritasin olla mõistvam ja Sinu üle rõõmu tunda, Sa said selle, mida väärisid.
Paar päeva hiljem nägin Sind taaskord ja Sa ei olnud jällegi üksi, Sinu kõrval oli Su armastus.. ohei, see ei olnudki sama neiu. See oli keegi teine..
Nädal hiljem nägin Sind uuesti ja taaskord oli Su kõrval keegi... keegi uus.
Ma hakkasin aimama, mis toimus. Ma lootsin, et ehk saan võimaluse veeta taaskord Su seltsis aega, imelist aega. Mida ma ei olnud isegi märganud. Ma tahtsin seda, sest ma olin mõistnud, et armastasin Sind, kuid kahjuks mõistsin seda liiga hilja, siis kui Sa olid leidnud teisi enda kõrvale, teisi paremaid.
Ma võtsin julguse kokku ja palusin Sult lepitust.. ei tegelikult ma ei olnud veel unustanud täielikult enda eneseuhkust, ülbust ja endale kergitatud õigusi. Ma üritasin Sinuga uuesti suhelda ja imekombel, Sa nõustusid. Ma oletasin, et ehk ei olnud Sa mind veel täiesti unustanud.
Me saime kokku, algus oli raske. Kuid edasi see arenes. Sinus oli toimunud muutusi, kuid ma ei märganud neid algselt. Sa veetsid minuga palju aega. Kuid kui möödusid nädalad jäi Sinu aeg piiratumaks. Sul oli palju muid tegevusi. Ja lõpuks taipasin ma, mis oli Sinus muutunud, Su naer oli võlts ja üleolev Sa käitusid minuga kui asjaga.
Ühel laupäevasel hommikul vaadates telefoni, leidsin sealt sõnumi, Sinu sõnumi. Rõõmutuhin keerles mu kõhus, seniks kuni polnud veel lugenud Su kirjutist. Sa jätsid mu, samamoodi nagu olin jätnud mina Sinu.
See oli valus. Sees torkis ja ma tundsin kuidas mu sisemus pöörati segamini ja kõik kildudeks purunes, millel veel peal trambiti. Tundsin lahendamatut segadust. Ma ei leidnud väljapääsu.
Järgnev oli kui lõputu luupainaja, millele ma ei näinud niipea lõppu. Millele ehk ei tulnud lõppu. Ma nutsin meenutades mälestusi, ma nutsin enne magama minekut, nutsin Su nime kuuldes. Ma suutsin ainult nutta.
Ma olin omadega läbi, ma olin muutunud inimvareks, kes ei osanud kuidagi käituda, oma peaga mõelda.
Kuid ma ei suutnud olla tuim, ma igatsesin Sind ja tundsin valu, ma igatsesin Sind iga päev aina enam. Kuni varsti ma enam ei suutnud..
Ma olin ju mõistnud, mis oli Sinust saanud, Sa olid player, nagu olin seda ka mina. Kuid Sinust sai see tänu minule.
Kuid ma ei olnud unustanud, et ka meil klappis nii paljus, ma teadsind, vähemalt uskusin.. et ka Sina tahaks minu huuli tunda enda suul, tunda mu keha. Ma usukusin. Ma teadsin, et oleksin vaid järjekordne mäng Sinu jaoks. Ja samas, ma teadsin, et olid mõistnud, et olen Sinus kinni ja ei ole suutnud lahti öelda.
Nägin Sind, Sa vaatasid minu poole, kuid pöörasid pea kiirelt, tundus nagu Sa oleksid kartnud mulle otsa vaadata,kui ei.. arvatavasti ikka vastikustundest, mida minusugune haletsusväärne inimvare Sinus tekitas.
Niisiis, ma võtsin julguse kokku. Sa liikusid üksi, olid olnud just koos enda taaskordse nukukesega.
Ma hõikasin Su nime, ning mu hääl murdus selle juures. Sa jäid seisma pöörasid pilgu ja vaatasid mulle viivuks otsa. Su nägu oli täiuslik.
Samas häiris mind see segadus, mis Sinu näost vastu peegeldus. See tundus nii haavatav.. kuid mida ma ette kujutasin, mina olin see kes oli haavatav ja ma olingi juba haavatud. Ma jõudsin otsusele, et Su näost peegeldus vastikustundega üllatus.
See pani mu sammu veel enam kõhklema, kuid ma võtsin siiski julguse kokku. Ma rääkisin Sinuga, ma palusin, Sul tulla parki. Parki, kus olime veetnud imelisi aegu, parki, kust kardsin ma mööduda, sest see meenutas mulla alati Sind, parki, mis avas uuesti haavad ja paiskas taaskord kõik täiesti pöördumatult segi.
Sa järgnesid mulle vaikides ja Sa ei vaadanud mulle otsa, see tekitas minus halva tunde ja pani midn veelgi enam kõhklema. Tundus nagu oli mulle otsa vaatamine liigselt piinarikas, kuid vaevalt, Sind ei huvitanud, mida ma tegin, mis, kes ma olin, kas ma üldse eksisteerisingi. Seega arvatavasti vaatasid ringi, sest ei soovinud, et meid koos nähtaks.
Ma istusin pingile ja suunasin pilgu pingil oleval vabale ruumile, ilmselt mõistid Sa vihjet ja istusid taaskord vaikides maha, mu kõrvale.
Ma tundsin, kuidas pisarad taaskord mu silma kippusid, pühkisin kiiresti need käeseljaga ära. Ma pöörasin enda näo Sinu poole, Sinu silmad olid löödud maha. Ma hakkasin vaikselt rääkima. Ja mul hakkas endast hale, ma polnudki enne märganud kui haletsusväärne on minu hääl. Mu jutt oli seosetu. Ja Sa ei paistnud seda mõistvat, see oli loogiline, ma ei teadnud isegi mida ma mõtlesin, veel vähem suutsin seda lausetesse panna.
Nii ma siis pahvatasingi. Ma hüppasin püsti ja haarasin kinni Su käsivarrest, tirisin Sind püsti ja Sa mõistsid, mida soovisin. Nii tõusidki Sa ja ma ei pidanud rohkem vaeva nägema.
Ma tundsin kuidas pisarad boolasid, ma ei vaevunud neid pühkimagi, see tundus mõttetud, see oligi seda, sest neid tuli aina juurde.
" Kepi mind, haava, tee mis iganes heaks arvad, sest Sa ju tead kui väga ma Sind armastan."
Selle peale Sa võtsid mu näo oma suurte soojade käte vahele ja suudlesid mind ning hiljem juba embasid mind, käed sasimas mu juukseid. Ma olin õnnelik, kuid teadsin et see ei ole jääv.
Varsti ütlesid ka Sina esimest korda mõned sõnad, mõned sõnad mis üllatasid mind..
Sa väitsid, et tegid kõike kuna tahtsid olla minust üle. Tahtsid saada must üle, tahsid omada tunnet, et Sina oled jätnud minu, mitte mina Sind.
Ma ei suutnud teda uskuda, ning pomisesin, et Sa ei peaks midagi selgitama, Sa ei pea olema minuga, kuid tänan Sind selle hetke eest, sest ma olen õnnelik.
Sa vabastasid mu oma embusest hoides kinni mu õlgadest ja vaatasid mulle imestunud pilgul otsa. Ning laususid: " Ma PEAN olema Sinuga, ma armastan Sind. Ma vajan Sind. Kas ma muidu oleksin Sind eiranud ja kas ma muidu ei oleks suutnud Sulle otsa vaadata? " Ma tahtsin juba midagi vastuseks pomiseda kui segasid vahele öeldes, et see oli vaid retooriline küsimus. See järel põimisid oma käe ümber mu piha ja me sammusime välja siit pargist.
Ma armastasin Sind olin ma kindel, kuid ei olnud kindel Sinus.
Nii mööduski kõik, Sina olid vana Sina ja ma olin õnnelik. Kuid mina, ma ei olnud vana mina ja ma olin õnnelik ning tänulik. Sa olid mind muutnud.




Kirjutada mina/ sina / tema vormis on selliseid mõttevälgatusi lihtsalt küige kergem :)