Sõjakangelasest sõjakoletiseks

Ta kõrval käis pauk, keegi karjus, kõik ülejäänud jooksid. Mees pööras pead, et leiutada plaan koos oma ainukese usaldusisikuga jõudmaks tagasi baasi, kuid H. kes oleks pidanud olema tema kõrval ei olnud seal. Kaevikust pead üles tõsta mees ei julenud, kuid kohe kui plahvatuste vahel olid pausid kuulis mees H. kisa, mõtlematult jooksis ta temani ja vedas ta endaga kaevikusse, pannes vastase tiheda tule alla... tulistamine kestis ja kestis.. kui see lõppes ei karjunud H. enam ta kõrval ega samuti hinganud.

Lend kodumaale kulges kahe ümberistumisega. Kodus ootas teda tema rase naine, kelle pärast ta sinna läkski, oma kodumaa lipu alla võitlema võõraste eest, jättes üksi oma naise, ta arvas, et tegi head, kuid naise sisemisi kannatusi mees ei näinud.

Hommik, mees pani selga musta ülikonna ja musta lipsu, kirikus ei nutnud mees, sest ta ütles endale, et on mees. Kandes enda sõpra tema viimase puhkepaigani oli tema nägu kalk ja näolihased justkui kivistunud. Peielauast mees keeldus, matustelt suundus mees otse kohalikku baari. Viski, tekiila, viin, koju taarus sõjakangelane väga vaevaliselt.

Kodus ootas teda naine, kes mõistis, et mehel on raske ja nääklemine ei aita ning tasa soovitas ta mehel magama minna. Kuid alkohol ja kannatused, mis olid meest rusunud ei andnud tema närvidele mingit kontrolli, niisiis tema hääl tõusis, naine kaitses end ja tüli tõusis, kuradikesed mehe peas, kummitavad hääled ja kõik muud kannatused viisid enesekontrolli kaotamiseni ning ta lõi oma naist.

Hommik, mehe kaisus on pudel viina ja pea valutab, tuba on täis puruks pekstud mööblit. Mehe mälu veab teda alt ja eilsed teod ei meenu.

Käinud läbi terve kodu pole seal enam tema naist ega tema asju, ta otsib oma telefoni ja helistab naisele, kuid kõne katkestatakse korduvalt. Mees, kes on veel alkoholijoobes sõidab naise ema juurde ja nõuab, et tolle tütar uksele ilmuks, kangekaelne ämm, käseb mehel lahkuda ja mitte kunagi enam tagasi tulla, lisades veel, et mees võikski sinna sõtta jääda.. ja mees lahkub.

Päevad mööduvad, mees keerab kodu ukse lukku ja liigub lennukile koos kogu oma varustusega. Algab sõdurielu, pea uuesti siledaks jalga rasked saapad ja selga kogu varustus, mida suudavad kanda vaid need, kes on loodud siin olema.

Kontrollkäik lõppes kahe hukkunud tumeda mehega ja ühe pantvangiga, kelle otsustas mees kaasa vedada, kaaslased olid küll vastu, kuid mees võttis vangi kaasa. Viskas ta tumedassse ruumi ja elas kogu oma raevu tema peal välja, kuni vang ei suutnud enam liigutada.

Rivistus. Marss. Söök. Töö. Und. Häire. Uni.

Kuum päike põletas, mees tundis justkui ta kuumutatakse elusalt. Järsku nägi mees mingisugust liikumist, kohe varjus ta puidust kastide taha ja jäi ootama sihtmärgi lähenemist. Nähes naist lapsega, arvas ta, et nad ei kujuta mingit ohtu ja tuli peidikust välja, samad tegid ka teised, kuid siis hüppas nähtavale hullunud mees pommivööga ja alustas karjumist ja jooksmist. Üks hüüe: „Tuld“ ja kolmest elusast sai kolm elutut hinge.

Õhtul püüdes magama jääda, mõtles mees oma naisele ja lapsele, kes kohe-kohe peaks sündima ning raskus rusus ta hinge, sest ka see naine ja laps olid olnud kellegile olulised, vähemalt kunagi, või vähemalt olid nad alati olulised teineteisele.

Öö pole mehel võõrsil olles olnud kunagi rahulik, kuid ealeski ka mitte nii rahutu nagu tol öösel, korduvalt nägi ta unes surnud naist oma lapsega ja käitumist, mille osaks sai tema naine tänu tema ebastabiilsusele ja nii möödusid kogu järgneva poole aasta ööd. Ning mees vihkas end, sest ta oli koletis.

Kaks aastat oli möödunud sellest kui naine oli mehe juures lahkunud, nende suhtlused polnud küll täielikult kadunud, kuna meest ja naist jäi ühendama pisike printsess, kelle mees oleks äärepealt kaotanud.

Eelviimane hommik rindel. Mees oli muutunud, ta ei hoolinud endast rohkem kui vaid hetkedel olles koos oma printsessiga. Viimane päev ja ehk ta saab ta tagasi. Kuid asi ei läinud plaanitult, käis plahvatus...

Mees kuuleb enda ümber piiksumist, kuid kõik on nii pime, mida rohkem ta enda näolihaseid pingutab seda valusam tal on, ta hakkab karjuma, ta on segaduses, ega tea mis toimub. Koheselt on kuulda ukse avamist ja kiireid samme, keegi naine räägib temaga inglise keeles, see on võõras hääl, lõpuks jätab mees karjumise.

Lennuk viib mehe kodumaale, kui ta on saanud haiglas kogu ravi, mida ta vajas. Ta toimetakse lennujaama kuhu lubas talle tema ema vastu tulla. Kui mehe ema meest näeb puhkeb ta hääletult nutma, sest ta ei taha, et mees teda kuuleks. Ema hüüab oma poega ja kummardub teda kallistama, seejärel tänab ta saatjat ja lükkab mehe ratastooli.

Äkitselt küsib mees oma naise ja lapse kohta, kuid ema ei oska kahjuks midagi öelda ning mees mõtles endamisi, et ta teadis seda, nüüd pole tal mitte mingisugust lootust olla koos oma printsessiga.

Hommik ja mees on terassil ja joob kohvi, ta tunneb et väljas on päike, kuid ta ei näe selle säravaid kiiri.. ta ei näe enam kunagi midagi. Järsku käib uksele koputus, mees on majas üksi ega pole harjunud sellega. Ta üritab terassilt tuppa saada, kuid jääb astmele kinni, ta üritab-üritab kuni kukub. Kõik haavad on alles paranemata ja valusad ning mees karjub, kuid ta ei karju ainult füüsilise valu pärast vaid enim valu ja viha pärast oma hinges.

Järsku avab keegi välisukse ja ta kuuleb õrnu samme enda juurde jooksmas ja tema peast haaramast, sellele järgnevad õrnad nuuksed ja tunneb ära, et see on tema endine naine, mees üritab õelda midagi, kuid ei suuda, naine aitab mehe istuma ja kallistab teda, tema hinges on valu, sest ta armastab meest siiani ja nad pidid ju alustama uuesti.

Seejärel kuuleb mees, kuidas õrn hääleke teisel pool tuba küsib pudisevalt, et miks see onu karjus. Mees arvestas sellega, et tema printsess ei tunne teda ära, kuid ta ei teadnud, et nii palju valu võib olla korraga ühes südames, et ta võib veel kunagi midagi nii teravalt tunda.

Mees kahetses enda otsust meeletult, kuid nüüd polnud tal enam midagi muuta, ta tahaks et tal oleks midagigi, kuid enne kui tal oli kõik ei suutnud ta seda väärtustada ja lahkus kogu oma varanduse juurest.. ja ta kandis oma lippu ja uskus ning usaldas seda ja nüüd on see lipp kaetud verega ja temast on saanud sõjakoletis väljaspool sõda.

Kauneimast kauneim etanool Su veres..

Tõusta hommikul üksi, sulgeda veel silmi piiluva päikese eest, kuulda juba laste mänguhimulisi kilkeid, linnud laulavad, puuoksad on lehtede raskuse all muutunud lihaselisemaks, rohi on roheline ja on suvi.
Ja kui lõpuks päästad end tugevaimatest uneahelatest lahti ilmnevad sinu peas mälestused olnud sündmustest, kuid oli see uni? Või reaalsus?
Jõudnud arusaamale, et reaalsus, alustad mõtlemist, kas eilset oli vaja? Kuid Sinu hinges on ju teadmine, et iga päeva tuleb elada kui viimast ning eal pole mõtet tehtud kahetseda.. siis järelikult oli. Haarates telefoni on näha, et kell on veel vähe ja oleks tahtnud kauem magada kuid ei suutnud..
Roomates diivanile ja televiisorit käivitades tunned ainult sügavat nõrkust, kogu oma kehas, olematutes lihastes. Kõht on õõnes, kuid keelele kaaslase valimisega ei taha su organism hetkel nõustuda.
Õrnade neelatustega voolab kahest vesinikust ja ühest hapniku aatomist koosnevad molekulid mööda neelu alla- ehk hakkab parem.
Kogu pilt hakkab kainenema, kuid siiski ainus mida tead on see, et sa ei mõista oma tegusid eal.
Sa oled koos kellegiga ja sa tunned teda enda lähedal, kuid mitte piisavalt ja sa tead, et selleks et olla temaga üks pead sa keerama korgi pudelilt ja oma ilusat ja elujõulist keha nõrgendama, kuni aju hapnikuvarustus väheneb piisavalt, et lasta mõistusel jutustada imepärasid lugusid oma oma lolleimatest fantaasiatest.
Aga see ei jää kestma, kuid vahepeal on ju hea. Imehea on see elu, sest sa oled nagu lind.
Ja sel hetkel kui oled lind, süütad sigari ja sina ja su pudel ja pakk tubakat olete imeline kolmainsus.
Kuid seegi hea ja imeline hetk saab läbi sest kõik hea on tulnud sinuni, et taaskord lahkuda ja tagasivaadates kui pole enam tantsisklevaid kuradikesi sinu peas, siis oli kõik halb. Sinu vanaemalik pool nõuab selgitust ja enesepiitsutamist, hoolimist teiste arvamusest, mitte mingil tingimusel ei kiideta heaks sinu parasiidlikku tegevust selles kolmainsuses.
Ja sel hommikul sa tahad põgeneda, sest sinu imeline vabadus ja imelised mälestused sellest vabadusest said põrmuks trambitud. Niisiis põgened ja tahad võtta kõikjalt kõike mida sulle antakse ja jälle mitte hoolida, olla puutumatu.
Istudes sillal ja vaadates vee sinakas- hõbedast läikimist januneb su hing eilse järele, selle eilse, kes oli vaba ja ei teadnud ega kartnudki oodata homses päevas valitsevaid ohtlikke meeleolu tapjaid, kiskjaid, kes on väljas vaid imelise lõhkumisele.
Aga nemad su ümber ei tea, nad ei näe seda valgust mida pakub selles kolmainsuses osalemine sulle, kuidas miski hingeta võib anda sinule hinge ja sinu vere keema panna, kuidas see on võõralt erutav,  nad ei ole kogenud sellist armastust eal. Eluta rahuldus elusale, terav lähedus mis kõneleb kogenuimatust kauneimast armastusest mis on lubamatu ja kutsumata sinu ellu teiste poolt.

Küsimused, millele ei ole vastuseid.

Kas eluraskused on ületamiseks või nendest mööda hiilimiseks? Võime esmapilgul arvata, et tugev ületab ja nõrgem üritab hiilida, kuid tegelikkuses ei ole see tõsi. Keegi meist ei saa olla kõikvõimas ja ületada kõiki takistusi, leida kõigele lahendus, kinkida kõigile enda head teadmised, et ka teistel oleks tulevikus kergem.
Hiilimine on nagu rebase tarkus, mida arukas on alati osanud hinnata ja loota selle olemasolule ka endas. Tegelikult on ju raskeim neil, kes pole kuigi tugevad ega kavalad, kas nemad jäävad seisma ühte punkti siis?
Selgub ka tõsiasi, et see keeruline elu, mida on nii tihti nii raske mõista pakub ka peale takistuste kõrvalteid, mis loomulikult ei ole katsumustest priid, samuti on ka seal need ootamas, nagu uued kõrvalteedki.
Elukäiku, saatust ja meie planeeti võiks ju nimetada labürindiks, alguses oleme kõige ees põnevil ja sellest välja jõudes väsinud, tüdinud ja ilma jäänud järgmisest katsumusest, pole ootamas dilemmasid.
Ehk siis lõpp on kõige lahendus? Tegelikult ei ole, lõpp on ühe asja lahendus, mis keelab sind jõudmaks uute ülesanneteni mida lahendada ja mis suudaksid sind endas kahtlema ehk panna.
Aga ilma kahtluseta on hea? Kahtlemine pole hea, kuid kahtlemine aitab inimesel teha õigemaid valikuid, öeldakse küll, et see mis esimesene silma jäi tuleb kohe ära võtta, nõustun ka sellega, kuid kui ei teki sellist esimesest pilgust armumist ja tekib hoopis kahtlus ongi hea kaaluda mõlemate valikute negatiivseid ja positiivseid külgi, mis lõpuks peaks andma meile terviklikuma ülevaate mõlemast ning enda valikut sooritades oleme piisavalt saanud mõelda valikute olemuse üle.
Kas elu saab plaanida? Elu saab plaanida kui sa saad plaanida ka asju ja inimesi enda ümber, seega- pealiskaudselt võiks vastata jah, kuid mõeldes detailselt ja kõikehõlmavalt, siis ei.
Aga mis tuleb peale lõppu? Ma võin tunduda küll kui 10 aastane, sest sellises perioodis pidi taoline mõtteviis olema loomulik ja tihti ette tulev, kuid usun hingede rändamisse ja loodan uuestisündi, samas on kuradima tobe mõelda et ma oleksin pidanud sellisel juhul varemalt keegi teine olema..
Aga samas oleks kuratlikult fantastiline teadmine, et olin kunagi egiptuse kuninganna, kes magas vaid kuninglikemas voodides ja kes sai öelda, et püramiidid, osake meie maailma imedest, kuulub mulle.

Need olid minu küsimused endale.. need tekkisid minu pähe, just praegusel hetkel ja see kõik nii umbes viie minuti jooksul. Need on enamustele inimestele väärad.. aga mina olen mina, täpselt selline oma täiuslikus ebatäiuslikkuses :))

Pisarad jooksevad mööda su nägu, kui sa kaotad midagi mida sa ei saa asendada
Sa oled kinni tagasikeeratavas maailmas, milles avastati esimene igiliikur
Ma üritan sind parandada, et sina olles parem saaksid minu juurest lahkuda
Ära ürita sa mind parandada ma olen juba kadunud.
Kinni selles üksinduses, teadmatuses ja kibestumuses kogu maailma vastu ei saagi enam eal tulla midagi positiivset, mis kingiks sulle ammu tuntud päikese.
Mitte kunagi pole mõtet arvata, on vaja veenduda või tekitada kindel aspekt milles saame enda arvamuse järgi loodud süsteemil põhinedes ilma veendumiseta kindel olla.