Sa teed omad järeldused, tühiselt selle põhjal mida võib olla oled kaugelt näinud, või siis selle põhjal, mida umbkaudselt kuulnud. Teed oma järeldused ja sa rumaluke tuled oma rumalate ja pealiskaudsete järelduste põhjal teisi kritiseerima, kuigi endal ei ole aimugi.
Küsid vastuseid küsimustele, mille tähendust ehk sa isegi ei mõista. Küsid küsimusi, millele vastuseid ei saa anda, kuna oled valinud vale inimese kirjeldamaks neid situatsioone, kuna nad ei mõista millest räägid. Räägid ja lausud sõnu, millest moodustunud lausete tähendusest sa isegi aru ei saa.
Räägid inimestele väärast ja õigest kuigi ise oled väärkäitumise etalon. Sinu sammudes käivad vaid need, kel on pahed. Isegi mitte vaid pahed, sinu sammudes käivad inimesed, kes on nõnda madalale langenud, et nende kaevikust lihtsalt on raske reaalsusse  piiluda ja seepärast ainult oletatakse, mis on pealpool sellest sügavikust, oletatakse, mis toimub reaalsuses.
Sa ise tunnistad oma pahesid, annad inimestele käitumisnorme, kritiseerid nende normide järgi inimesi, kuigi ise käitud omaloodud normidele vastupidiselt, sa ei suudaks isegi suurima tahtmise juures pürgida endaloodud normide lähedusse.
Sa tegelikkuses sülitad nende normide peale, mille oled oma kujutelmas inimestele enese läheduses loonud. Miks arvad sa rumaluke, et kui sinul on niivõrd kerge olla nende normide edasikandjaks: korrektsuse ja sündsuse misjonärina teed oma tööd, miks ei võiks sa vaadata oma hallist, igavast ja väärkujutelmi täis kastist sa väljapoole, et mõista kuidas ka teised inimesed su ümber nendele normidele sülitavad. Kuidas nad head nägu tehes neil trambivad ja hiljem tagaselja sinu kahepalgelisust kiruvad. Kuidas nad mõtlevad, et on imelik kui deemon ise palub meil lugeda ja järgida Piiblit.

..

Milleks oled sa saanud

Just selleks, kellest kord vaid mõtlesid

Oled enda näol ta reaalsusse toonud

Tema, kes paberil tegi tegusid

Sul on tema nägu

Ja iga su tegu

Ei erine temast

Kuid erineb kenast

Tüdrukuke,

Nooreke

Veidi ehk ka kaunike..

Kord kingiti sulle päikest

Kuid kui kadus päike

Jäi vaid äike

Ja ei üht ainsat lootust väikest.

Ei paita keegi seda pead

Ei looda sul keegi head

Sest ka ise tead

Et sinu tehtud olid need vead.

Sinu sõnade mõju

Su valede suursugune kuju

Su uskmatus hukkumisse

Järsku, ootmatusse kukkumisse

On kadunud

Nüüd oled müüri enda ümber ladunud

Ja keegi ei näe sind

Sest su kuldne hind

Su tormi lükkas

Ja su hinge, nõnda kauni..

Hukkas.

Kuidas..

Miks me ootame hommikut? Kas vahest võib olla selle põhjuseks öine üksindus või öised nuuksed, sest need on kindlamad kui päevased, päevased nii tihti ju ohtlikeks kujunenud. Me nuuksume küll öösel ja see pakub meile hetkeks rahuldust või vähemalt hetkekski tunneme, et oleme saanud kõigel halval endast välja voolata lasta. Sisemuses siiski aga me vihkame nuukseid ja seda tunnet, mille me hiljem sellega saame: paistetanud silmad ja arusaam enda nõrkusest.
Aga kui tuleb hommik, siis on elul meile uued plaanid, uued võimalused ja samuti ka uued katsumused, mida võib olla meil ei õnnestugi edukalt ületada. Alla vandudes ees seisvale jääme me kaotajaks ja tihtilugu ei ole meil enam teist võimalust sel samal teel edasi minna.
Meie katsumused, millele me alla vanduma peame tulenevad mitmetest erinevatest valdkondadest. Enamasti on inimesed seisukohal, et naiivsed ja kõikjalt head ootavad inimesed jäävad kaotajateks, kuna nendes ei ole tugevust, et endi eest seista ja samuti satuvad naiivitarid palju kergemini kiskjate küüsi, inimesed kasutavad neid vaid ära.
Aga mis on tegelikkus? Kas liigne tugevus hoopis inimestele karuteenet ei tee? Keelatud pisarad, varjatud jutud ja kurbus sisemuses. Piiratud usaldus lähedaste ees ja täielik umbusaldus kõige võõra ees, olgu selleks siis elusolendid või hingeta asjad, kuid kunagi ei lasta midagi liiga lähedale, sest hirm pettumuste ees on määratu suur.

Kui me ei anna millegile võimalust enda elu rikastada, siis jäämegi seisma vaesusesse, sest me võibolla keelame endale õnne, kuna kardame liialt pettuda. Samas südames me tahaksime näha imet, või ehk ongi oma elu jooksul ime kohtamine meie suurim soov ja siis me lihtsalt oma hirmudega, mis peaksid meid hoidma pettumuste eest keelame endile enda suurima õnne ja seetõttu lõpuks olemegi jõudnud pettumuseni.

Näiteks, võime tuua laialt levinud tunde, mida kõik tahaksid tunda, paljud väidavad, et on tundunud ja üksikud ongi tundnud. Kui me oleme kord  armastuses pettunud, siis me vaevalt veel endale seda täielikult keelame, aga kui seda juhtub korduvalt, siis võibolla me silmis muutubki vastassugupool probleemiallikaks.Aga ehk ongi hoopis armastuse pettemängudes süüdi see, et enamus meist saavad täielikult täiskasvanuks ja me ei oska enam armastada tingimusteta, kadeduseta ja täieliku usaldusega nagu teevad seda lapsed. Ehk meis ei kasva armastust, sest tahaksime lahendada kogu maailma probleeme, samas enda niinimetatud kallimat nimetame õõvastavamalt kui kunagi üldse ütleks oma vihavaenlaseleEhk kaotab meie õnne mõtlematus ja kiire suu, mis pidurdamatult tahaks rääkida ja nii jõuamegi olukorrani, kus räägime teemadest, millest me ei oska rääkida. Vahel ei ole me osavad praktikas kuid vahest pole me seda teooriaski.Ehk oleksime me õnnelikumad ja naudiksime elu rohkem, kui oskaksime tähtsustada ka väikeseid asju ja erinevaid inimesi, me peaksime mõistma, et erilisus rikastab meid ja meie maailma. Me peaksime teadma, et suurus ei määra olulisust, tugevust ega püsivust. Ja kui me seda isegi teame, miks siis ikka seda ei arvesta?Kuidas olla õnnelik või rahul...

2 jutukest

I jutuke

Iga kohtumine on kui uus algus ja iga lahkumine kui uus lõpp, iga algus aina magusam ja iga lõpp aina valusam- vahepealne on põlatud reaalsus segunenud unistustega täidetud unenägudega.
Kahetsus lasub kui jäid sõnad ütlemata, "teinekord teen tasa!" Kuid kui tuleb kord miks, siis karjub süda ja vaikivad huuled? Silmist lugeda võid tuhandeid sõnu segunenud igatsuse ja unistustega, ootustega, mis seotud imeilusa tulevikuga või mõne hetkegagi tulevikus.
"Tule annan sulle käe," ja silmis pilk, mis januneb naeratuse järgi.
Me ei ütle, et oleme head või halvad, kuid teisele võiksime olla head,vähemalt oma lubaduste järgi ja kui lubame, siis palume: "ole sinagi hea.." südames tuksatab sel korral vähe eneseohverdust ja rohkem ahnust.
Mõned sõnad jäävadki kirjutamata ja mõned teod tegemata, jättes need tegemata ootame südames ilusamat ja kaunimat hetke, kuid selles maailmas, kus me elame, eristades headust ja kurjust peaksime arvestama mõlemaga. Pole ju meist keegi kullatükk keda patjadel vaid parimani kantakse..

II jutuke

Tema oli neiu lõvi: suur ja tugev, tõeline. Ja neiu olin küll veidi nõrgem ja võib olla ka pisem, kuid samuti tõeline. Nad teadsid, et nende vahel on mingisugune barjäär, mida nad isegi ei mõistnud, kuid mis põhjustas teatud sobimatust. See barjäär oli süütu, näiliselt ehk isegi hea. Barjäär, mille tõttu sõnad jäid lausumata või ehk kui need öeldigi, siis teineteisele mõistmata. Neiu ja lõvi- nad ei mõistnud häält, mida üksteise suust kuulsid, kuid nende pilgud mis riivasid südant ei vajanudki toetavat kõla.
Iga süütu pilk, mille soojuse küll barjäär võis süüa, oli nii põlev ja siiras, et paitas hinge. Kuid ühiskond, see taunis tõde. Omakohus võis öelda, et võigas oleks olnud lasta sel hoolivusel veel hingitseda. Aga kuidas saab matta maha midagi, mis niigi juba maha on maetud ja olenemata tugevusest siiski nende üle võimust võtab.
Barjäärile toetab neiu käe, pilgu heidab maha ja vaid loodab, et kord ei näe ta vaid pilku ja teisele poole barjäärile toetatud jäset, ta ootab kõla, mida ta mõistaks ja mida barjäär ei sööks.
Et palukenegi tõde tema söögilauale jõuaks, et temagi ei peaks enam nülgima oma luilt liha, mida ohverdada kuradile, kes tal lubab olla jätkuvalt nii maha maetud ja loogiline.

Mõtted

*Kord andis elu mulle õppetunni, kuidas olla kõigest hoolimata õnnelik ja see oli õppetund, mida ma kunagi ei unusta.

*Sündides saime kõik kuldse ande- näitlemise..

*Meil on omaloodud muinaslood...

*Mõni hetik võiks kesta igavesti ja samas mõned päevad või kuud kaduda hetkega..

*Mees istus publiku sekka ja rääkis ühe anekdoodi, kõik naersid. Mees rääkis teist korda veel samat anekdooti, järgnesid vaid mõned üksikud naerupahvakud. Mees rääkis sama anekdooti uuesti ja uuesti, kuni lõpuks enam keegi ei naernud.
Mees naeratas ja küsis: "Me ei saa naerda ühe ja sama nalja üle uuesti ja uuesti, kuid miks me nutame ühe asja pärast jälle ja jälle?"

*Elu küsis surmalt: "Miks inimesed mind armastavad, aga sind vihkavad?"
Surm vastas: "Sest sina oled ilus vale ja mina valulik tõde.."

*Sa nutad kui sul on valus, kui oled õnnetu, õnnelik,vihane,kurb, segaduses, härdas meeleolus, või naerma pahvatanud ja ei suuda lõpetada. Samas naeratad kui toimus midagi naljakat, nägid midagi armsat või kedagi kallist, kui oled õnnelik või kui oled nii puruks, et see on ainuke mis seda varjab. Kõigel on mitu poolt ka mündil on kaks külge ja igaüks meist näeb seda, mida tahab näha või tal lastakse näha...

*Milleks vaadata tagasi, kui ees on nii palju imelist mille poole oma pilku hoida?

*Kord küsis neiu vanalt mehelt: "Kumb on tähtsam, kas armastada või armastatud olla?"
Vana mees vastas: "Kumb on linnule tähtsam, kas vasak või parem tiib.."

*Maailm on täis kuningaid ja kuningannasid, kes pimestavad sind ja varastavad su unistused, sinu otsus on valida, kas olla pätsaja või kannataja.

*Parim viis elamiseks on õnnelik viis

Valed

Vahetevahel ehk ongi toorus ja vägivaldne iha see, mis sinu unistused täidavad. Või sammud, mis jäid sinust valele rajale, kuid nende pühkimiseks pole vajadust, vale rada, mis oli kõigutamatult vale, kuid samas nii tark. Tark nagu on seda tänavakerjus, kes kunagi oli professor, kuid tema käekäik on skisofreenia kätes kandunud valeks. 
Aga ehk polegi meie ümber muud valet, kui on seda kogu meie ümbrus. Sina, mina ja nemad. Plastikust või siis luust ja nahast, või oma nahast, mis kaetud hukatud looma omaga. Või nahast ja luust, mis istuvad luksuslikus autos, mis soetatud tänu sõbra kooritud nahale. Või on vale see kui sa ütlesid, et sind saab usaldada ning tegelikkuses naudid sa tähelepanu, mis kaasneb saladuste avalikustamisega. Või on veelgi valem see, et sa avaldad saladused ja sinisilmsi usud peas keerlevat valet, et oled ainuke selline, et sinu saladused eal ei tule ilmsiks.
Aga ehk oli vale see paber, millega neiuke noor endale vanaisa vanuse kaasa sai, või oli valeks hoopis mehe iha noore liha järgi. Või oli vassivaim ja valelikum raha, mis kaks inimest abieluranda viis.
Või oli vale, et sa alati naeratad kõigile, kuid südames surud oma pisarad alla, sest sa oled ju tugev.
Või oli vale see pilk sõbra silmis, sest tema jaoks polnud sa vaid parim sõber, rohkem pigem armastatu. Või oli vale see, et sa sõbrale rääkisid oma kirest kolmanda vastu.
Ehk hoopis oli vale see, et jätsid toast tule põlema, sest arvasid, et see ei ole eriti suur keskkonna kahjustaja. Võib olla oli vale see, et ütlesid ülemusele, et oled haige, kuigi sinu pea valutas ja süda pulbitses eilsest tarbitud alkoholist.
Ehk oli vale see, et suudlust kinkides pidid selle unustama, sest teadsid, et teine selle koheselt maha matab.
Ehk olid valed need laused, mida öeldes püüdsid näida sõbrana, kuigi tegelikult südames armastad.
Vale ehk oli purustatud aken ja ärandatud auto. Vale ehk oli kandideerides tööle oma konkurente mustata. Vale ehk oli teha maksupettus või peksta endast nõrgemat.
Ehk oli vale kerjates paluda söögiraha ning osta selle eest kaubanduskeskusest juua ja ehk oli veelgi valem see alkoholikogus korraga kõrist alla lasta, et kiirabi saaks tulla päästma sind, kes sa enda okse sisse äärepealt lämbumas olid, mitte päästa last, kelle süda iseseisvalt enam ei tuksunud.
Ehk oli vale see abielu, kus naine nuuksus kodus mehe järgi, kes oli koos oma armukesega. Või oli veelgi valem paluda lastel sellises perekonnas saada tasakaalukateks. Või oli veelgi valem klassikaaslaste naer kui ema depressioonis vaimuhaiglas oli.
Aga ehk oli vale see, et õpetaja last hinnates tõmbas joone alla korrektsele lausele, et hinne kindlasti üle rahuldava ei pürgiks.
Ehk oli vale karjuda teise peale, sest sinul oli halb päev või olid veelgi valemad süüdistused enda ebaõnnestumiste eest teistele.
Ehk oli vale kui poiss põgenes jõuluõhtul kodust ja lonkis üksi linnas. Või veelgi valem see kui ta eal enam koju ei naasnud.
Või ehk ei olegi olemas tõelist valet, või ehk eksisteeribki ainult vale ja valedele ehitatud maailm, mille me ise oleme ehitanud..

Ma usun..

Ma usun uskumisse, unistustesse ja nende täitumisse. Usun siirusesse ja armastusse, usun, et kõigel ei ole alati halba külge, on ka üdini häid asju. Usun, et hea sünnitab paremat ja halb segunedes heaga saab ka üpriski heaks.

Usun, et iga vale ei olegi vale, et mõni on vaid väike luise, usun, et alati saab küsida uue paberi, uue lehe, uue alguse. Usun, et iga hommik annab meile uue võimaluse, usun, et kord vana sõber võtab endise sõbraga ühendust ja palub lepitust.

Usun, et üks viga on vaid üks viga, millest saab üle. Üks viga, ei pea sind murdma. Usun, et muusika paitab südant ja kaisukaru jagab sinu muret.

Usun, et kusagil on lamamas su hinge teine pool. Usun, et sõbra siirad silmad ongi nõnda siirad. Usun, et sõbra naeratus on väärt rohkem kui su enda oma. Usun, et pisarad ei ole tegelikult halvad.

Usun, et laitus paitust mälust ei pühi, usun, et kurvad silmad ka kord lõkkele puhkevad. Usun, et sädemest võib tulla tulekahju ja usun, et kõige valjem kisa on kõige kergemast juhtumisest. Usun, et kannataja kannatab oma nurgas ja rõõmustab teiste süles.

Usun, et koduta kass ka väärib pai, usun, et karusnahk daami seljas, teeb häbi talle.

Samas aga.. usun viha ja vihkamist. Mittekunagist andestust, igavest põlastamist, heitumust. Usun, põrmuks trampimisse ja teise üle naermisse. Usun, teravate sõnade mõju ja hinge purustamist. Usun külmaverelisusesse, haiglasse ükskõiksusesse ja lihtlabasesse õelusse, millest tingitud teod aga pole pooltki nii lihtlabased...