ja lõpp läheneb..

Igapäev on raske üles tõusta teadmisega, et lõpp on lähenemas. Eriti kui lõpp läheneb algselt määratust kiiremini.
Sa ei tea kunagi, kas on homne päev see mis graveeritakse su hauakivile. Kas on homne päev see, mil enam ei näe sa enda armastatud inimeste silmi.
Kas on homne päev see, kui täitub pisaratega nende inimeste süda, kes kunagi on Sind armastanud.
See on ju nii kuradima raske, kui Sa tead, et sured mitukümmend aastat nooremalt kui su sõbrad.
On ju raske kui saatus loob ette kõiksuguseid katsumusi.
Kui saatus teeb kõike ebaausaks
Kui Sulle ei anta võrdseid võimalusi.
Kui võetakse Sult võimalus armastada.
Kui Sa tead, et elad jubedas olevikus, kus igapäev teeb meeletult haiget.
Kui sa enam ei suuda olla positiivne ja ei suuda isegi öösiti rahulikult magada, sest see kõik tungib Su unenägudesse..
kuid siiski, sa ei taha, et teised tunneksid valu ja matad kõik maha...
Kuid nii ei ole võimalik, valuga ei ole võimalik üksi silmitsi seista.. Kõik murduvad..

Sa oled jumalik ja ma olen vangistatud sinu loodud maailma.
Kuid ma olen seal üksi, ilma sinuta, sest Sa oled eemal, kuid ei ole seal üksi. Ma tahaksin olla ka koos sinuga, kuid mind ei ole ootatud sinna.
Ma oletan et on erutavalt huvitav omada taolisi seikluseid nagu omad sina.
Ja Sa oled jutskui hai, kes haarab oma sööki, kuid ei kasuta teda tervenisti. Piltlikult hammustad tast tükikese ja vaatad kuidas vigastatud laip vajub merepõhja. Kuidas keha veel üritab enda kopse täita olematu õhuga ning nii täituvad need veega. Laip saab toiduks teistele, kuni kaob täiesti.
Ja samamoodi inimesed, kes on olnud kord sinu lummuses, ei suuda unustada sind, kuid sina oled neid juba ammu unustanud ja nende vaba koha asendanud juba mitmete erinevatega.
Ja nii need inimesed saavad saagiks neile, kes üritavad olla taolised nagu sina, kuid kindlasti mitte nii kvaliteetselt kui Sa.
Ja nii nad püüavad su endiseid ohvreid. Ja väga kergelt, sest su endised ohvrid on kaotanud oma elu mõtte ja elavad oma purunenud lootuste otsas m ida nad aeg-ajalt ikka parandada üritavad.
Ja nii tallatakse neist üle, kuni lõpuks ei soovi nendega tegemist teha isegi kõige haledam mängur.
Nad vajuvad oma nurka, kus panevad oma lootustest kokku puzzlet, ainult sama lootusetult nagu kinkida imikule 500 tükist koosnev puzzle.

Läinud

Ja kui ma olen läinud. Olen kadunud oma katakombimde katvasse sügavusse. Olen asetatud kirstu ja kirst on augus, ja mitte kirtsunaelad ei ole viimased mis takistavad mind tagasi tulemast, isegi mitte meetrine paks mullakiht mu peal, vaid teadmine, et mind enam ei eksisteeri kellegi jaoks, see on see mis keelustab mind.
Võimatu on olla olemas kui keegi sellesse ei usu ja miks siis üldse peaks olema vajalik üritada, kui sellel ei ole tõepoolest mingisugust mõtet.
Ehk korra aasta jooksul veel tikun kellegi mõtteisse, kuid varsti olen ma kadunud täiesti, saja aasta pärast ei suuda keegi enam meenutada, milline ma välja tõesti nägin, ning varsti kattub mu ilusti hooldatud hauaplats rohttaimedega, ning hiljem õrna võsastikuga, kuni on täeisti kadunud, kõigi meeltest.
Ja varsti on tunda kuidas hauakaevaja labidat mulda lükkab, tõstab sealt mulda, mida tõstis üks tema eelkäijatest üle saja aasta tagasi.
Ja kui ta lõpetab oma töö jääb alles auk, mis hiljemalt nädala jooksul täidedakse unustuse hõlma vajuva hingega, hingega mis lukustatakse siia igaveseks, ning mis unustatakse.
Ning need kes ei tea, loodavad ja ootavad paradiisi. Nad ei oota vangustust enda kirstus, ega seda et hing ei kao ealeski. Su kõrval surnuaias on tuhandeid hingi, paljud võivad olla su tuttavad ja lähedased, kuid sa ei suuda nendega ühendust luua.
Nagu sa oleksid võõõrs ja kõik põgeneksid su eest. Kuid tegelikkuses nad põgenevad just samuti sinuni, kuid hingede vahel on justkui klassein mis tugevam kui kalju.
Ja nii, need hinged on. Igavesti. Igavikud hinged, kinni maailmas nii paljude teistega, kuid samas nii üksi ja nii lohutamatud. Ning see ei muutu. Nii jäävad nad igaveseks.
Iga öö nad ärkavad ja päikesetõusuga nad heidavad magama, tundes surmavat valu oma olematus haihtunud südames.

Tähtsaimaks pead enda saavutusi, hindad enda ambitsioone, maha tallad oma tunded ning kiindumuse ja kire jätad tagaplaanile. Oled hoolimatu ja tahtmatult kaotad enda õnne. Kas teed midagi liiga vara, liiga vara matad maha lootuse võita tagasi midagi, mis kunagi oli sinu või oleks selleks saanud.. või lihtsalt märkad enda võimalusi liialt hilja, kui on kõik kadunud, on kadunud kõik teed ja viisid enda lootuse täitmiseks.
Võitled asjade eest, millel ei ole mingisugust mõtet. Ikka satud samasse nõiaringi, ketrad sama linti, ning sinu käed ei väsi kuna sinu ambitsioonid veavad sind edasi, kuid sinu sisemus, sinu süda tuhmub.
Sa teed seda kõike.. kuid miks ? Vaevalt tead seda isegi. Lihtsalt tead, et see on kord sinu ülesseatud ambitsioonides olemas.
Ja nii sa ärkad iga hommik, käid mööda sama rutiinset rada, sa vist enam ei teagi, et elus on muud peale rutiini ja ambitsioonide täitmise.
Sa ei oota elult enam peaaegu midagi. Sa arvad, et tead mis on tulemas ja mis kuidas laheneb ja kas üldse laheneb. Kõik peaks olema reeglite kohaselt paigas ja haruharva on võimalus, et miski seda kõigutab.
Meil ei ole saatust, Jumalat ei eksisteeri, sest pahatihti jäävad head ilma kõigest mida nad vääriksid, mille nimel on nad ränka vaeva näinud. Ja need teised, nemad kõnnivad üle teiste, üle nende nn. heade inimeste, tallavad nad enda alla, võtavad kõik mida nad on tahtnud ja isegi selle mida nad otseselt ei vaja.
Ja saatus, kui see oleks reaalselt olemas oleks paljud asjad ju hoopis teisiti, inimestel ei peaks selle kohaselt üldse valikuvariante eksisteerima, kuid siiski need on olemas ja me tunneme tihti nende intensiivset mõju meie elukvaliteedile.
Aga isegi kõndides mööda sama rada, mööda rada ilma armastuse, Jumala ja saatuseta toimub edasiliikumine. Kõik liigub, ise siis kui ei liigu sellega kaasa meie meeled, tunded, meie mõtted. Aeg ei peatu eal, mitte keegi ei ole seda siiani suutnud ja ajas rännata ei suuda me samamoodi, kuigi miljonid inimesed on juba eKr selle üle pead vaevanud.
Ja nii me teeme riivatuid liite. Oleme harilikud halli massi suurendajas. Me ei kõiguta end ega mõiguta mõtteid selle üle mis võiks olla.
Ja me näeme võimalust võimatus ja mõtlematust tõelistes mõtetes.