Tere krae, kasukas. Mina olen ammu taevas.

Sinu tunded,

naeratus ja usk.

Sinu silitus, paitus,

kurjus või laitus.

Tänu või iha,

hävitasid liha.

Võtsid naha

Enam ei vaata sa taha

Kuid eemal nuuksub ta

Ei lõppe ta elu pisarateta.

Kuid sina kõnnid püstipäi

Ei mõtle kes tast maha jäi

Ka temalgi oli pere

Kes iga hommik ütlesid tal tere.

Vaatad kasukat

Ta nõuab ju paitust

Kuigi sul ajusopist

Teada on tugev laitus.

Nii mõnus

Nii soe

Nii hea

Nii valus

Nii külm

Nii paha

Naeratus näol

Süda rõõmust tulvil

Uhkust täis süda ja rind

Mul on miskit

Mida pole teil

Mul seljas uus kasukas

Südametunnistusel jälle üks mõrv

Nutt kurgus

Kopsud ei täitu enam õhuga

Viimaseid hingetõmbeid teed

Seljas pole miskit enam

Ehk tahaksid ka inimnahast kasukat?

Viimsed närvid tõmblevad

Ja valu on juba kadumas

Pea muutub uimaseks

Süda enam ei löö

Ja nii sai ta kasuka.

Oi kuidas Su lollus mu hinge vaeva ja mu vere pulbitsema paneb. Sa oled matslik ja rumal, kergesti ju allud teistele, seda tunnistamata. Inimene, kes oli oluline, kuid kelle muutumine on muutnud ta minu silmis poriks- või oli inimene algusest peale samasugune, kuid vaid oskus mängida kahe eest, selles keerulises elus, oli see mis tagas talle edu ja teistele uskumuse tunda inimest kelles leidub ka midagi.
Kuid see midagi on nüüdseks täielikult kadunud.. või on kadunud näitemäng, igatahes ei oma see mingisugust tähtsust- asi muutunud. Inimene läinud.
Kuid viha omistab veel see, et tal on olemas oskus muuta ka mõnd teist inimest, kes siiani on veel olnud olemas.
Ei ole küll tegelikkuses veel reaalselt silmast- silma temaga rääkinud kõigest sellest, ega tegelikkuses ma ei olegi küsinud mis on juhtunud. Ma ei teagi veel täpselt. Kuid tean et südames tunnen ta vastu kohati viha, uskumatust ja kurbust.
Ja ehk see kõik on tingitud ka sellest, et ei ole ilma jäänud vaid tema kunagisest mõistvast olekust, vaid aina enam tundub mulle, et kaob mu ümber ka veel keegi teine.. kes on olnud alati.. ja palju pikemlatki olemas.
Kõik kõigeks.. see on uskumatu. Ja hetkel saan ma kõik siia kirja panna.. ehk veidigi rahuneda.. kuid kui mind valdaks selline hoog tema läheduses, siis usun, et mu sõnarahe, mis teda ründaks võiks minna ülepiiride, kuid kas on veel olemas piire? On ju siiski kõike kustutanud tema, minu poolt ei ole isegi mingisugust sümpaatiat ju, sest olen nagu kloun, kes on alati võidelnud meeldimise eest ja hiljem sülitanud kõige peale, mis pole mind vastu võtnud avasüli.
Ja ehk nüüd ongi kord kui saan sülitada ka selle peale.. sest kõik on olnud alguses peale vale.. inimene on olnud vale. Või siis, kui temas leidukski midagi reaalselt oleks oodata seda, et ta räägiks mis on olnud tema sõnade taga.
Samas kardan selgitust, sest kardan selle põhjuseks olevaid tujusid. Kuid ma tean, et olen alati vihanud ebastabiilseid inimesi, see ei tõmba mind. Inimene kes suudab juba oma mõistusega asju luua, peab ka suutma asjade üle kaalutleda.

pääsetee

Leidsin selle loo, kunagi ammu olen kirjutranud, lugesin läbi ja pole vigagi, vb isegi veidi loogiline :)


Miks asjad ei võiks olla nii nagu need varemalt olid. Enam ma ei tunne sama rääkides sinuga. Ma võib olla olen muutunud, kuid samuti ka sina. Me oleme nagu vangid, kes on vangistatud üksteise poolt, me ei pääse vabaks, kui väga meie mõistused seda ei tahaks, ei anna meie südamed meile vabadust.
Ma näen ta silmi, need on ikka samad ja sama kaunid, ehk isegi panevad mind uskuma, et kõik on sama.Need kasvatavad taaskord minus tundeid, kuid kohe hiljem annab ta mulle enda sõnadega märku, et meil ei tule midagi välja ja ma murdun taaskord. Ning minu tunded surevad.. Kuid samas vaid ajutiselt suurest vihast tema vastu ja sa tahad et kõik oleks endine, kuid praegu veel mitte ei saa kõik endiseks.
Mul on nüüd ka oma elu, ja ma pean saama iseendaga hakkama, pean olema üksi,et mõelda. Seisma ise kahe jalaga maa peal ning mõtlema. Kas ma väärin sind? Mis küsimus, muidugi väärin ma olen sind ju koguaeg armastanud ja kohelnud sind nii hästi kui võimalik, andnud endast kõik. Kuid nüüd on mul vaid küsimus, kas väärid sina mind?
Miks me kakleme? Sest ma tahan olla vahepeal eemal, sest ma tean, et vajan aega et mõndade asjade üle korralikult järele mõelda. See on ju õige ja mul on selleks õigus, kuid kui Sina mind ei mõista, siis kuidas ma saan sinuga koos olla.
Ma tean, et nähes Sinu naeratust olen ma valmis jooksma sinuni, et olla Sinu embuses, kuid ma ei tohi. Sa oled küll lukustanud mu südame, kuid kuidagi ma pean siiski pääsema sellest võimatuna näivast armastusest, mis paneb mind kannatama.

paadiga merel :D

Seni on olnud kõik selge, nii ääretult selge, su ees on olnud sihid, sa oled sihid täitnud.. Sa armastad. Kuid järsult sa enam ei suuda, ei taha, südames kammitseb, suur on tahtmine matta kõik maha. Unustada kõik, minna teist rada pidi, otsetee on igav, kuid pöörates käänulisele teele, ei tea sa ealeski mis ootab sind järgmisel kurvil.
Iga hetk on ootamatu, sest kõik on uus.. kuid kui see uus ei ole enam nii adrenaliinirohke, kui su soovid muutuvad endiseks. Mis saab siis ? Miks alles siis mõistad et oleksid enne pidanud kaaluma, oleksid ehk paremini otsustanud.
Ja nii see ikkagi on, kui oleme hüppanud kaljudelt merre, mis enne tundus küll lõputu, kuid ohtu me ei näinud, sest seistes ise kõrgemal, justkui valitseja kohal tundusid all märatsevad lained tibatillukestena, ohututena.
Nüüd ulpides meres, ahmides õhku, alles näed lainete möirgeid, nende võitmatust, nendes möllavat viha ja raevu, mille eesmärgiks oleks sind vaid purustada. Nad tahvad näha sind murdumas ja hammustaksid kasvõi endalt kõrvad, et lõpuks käsi kokku lüüa nähes Sind ulpimas, sind kadumas..

Kuid kui sulle anda uus algus, sa ei jäta kõike koheselt, vaid kaalud ning arutled, analüüsid ja lõpuks võtad vastu otsuse.. jääda või minna. Ja kui sa isegi lähed, ehk selleks ajaks on sul kaasa pakitud päästevest ja paat ning sa triivid veel kaugele.

Minust :)

MINEVIK
esimese klassi õpetaja nimi: Kersti V.
viimane sõna, mida sa ütlesid: Teed.
viimane laul, mida laulsid: Grese- Asju hullemaid on veel
viimane laul, mis sind kummitas: DJ Ivan Flash - KAZANTIP (Remix)
viimane inimene, kellega sa rääkisid: Ema
viimane film, mida sa nägid: Õnne 13 :D
OLEVIK
mis on su CD mängijas hetkel: kõik
mis värvi sokke sa kannad: Sukksokke, või siis valgeid või musti.
mis on su voodi all: Tolm
kuidas ilm hetkel on: Kevadiselt soe ja päikseline
mis kell sa täna ärkasid: enne kuute
mis su telekas praegu käib: ETV , tommi juures vms.
kui palju lähedasi sõpru sul on: 4
kui palju vaenlasi sul on: Neid peaks ikka olema, vist

TULEVIK:
kellega sa tahaksid abielluda: Enda musiga:D
kuhu sa praegu minna tahaksid: Palmi alla
milline su karjäär välja näeks: Edukas, mõjuvõimas, koguaeg tõusuteel, lõpetan tipus.
kus sa tahaksid elada: Tartus, Tallinnas, Londonis, Las Vegases
mitu last sa tahaksid: 1 või 4 :D
laste nimed: Maria- Nicole, Lilian, Lauri, Lisell
kuhu sa mesinädalateks minna tahaksid: Pariisi, Kreetale
milline auto sul on: Uhiuus mersu või rolls royce:D
kui vanalt sa abiellud: 18 või 25

ISIKLIK
nimi: Marianne
hüüdnimed: Mõni armastab mulle Käbi või siis Gabi öelda:D
aadress: Viljandimaa
sünnipäev: 13.08.94
sünnikoht: Viljandi
tähtkuju: Lõvi
perekonnaseis: Suhtes.
lemmikloomad: Kassid! ( Samas on veel teisigi loomi, kes väga meeldivad)
juuksevärv: pruun
silmade värv: Rohekas pruun
pikkus: 159 cm
rõngad: 4 kõrvarõngast
mis käega kirjutad: Paremaga
mis on su kõige mugavam riietusese: Teksad ja pullover

SOTSIAALNE ELU
kust võib sind tavaliselt leida: Viljandi maakonnast
kas jääd alati hiljaks: Vahel ikka
kuidas oleks kõige parem lõõgastuda: Pidu, või lihtsalt meeldivate inimestega koos olemine.
kas sulle meeldib olla üksi või inimestega: inimestega
LEMMIK
jook: Segumahl, allikavesi
album: Mõni kogumik
värv: meresinine, beež
riided: kõike glämmilikku.
loom: tiiger
toit: kook
söögikoht: -
saade:, Dr. House
näitleja: Megan Fox

VIIMATI
[puudutasid] Kass Kitu
[kallistasid] Hell
[kellele sa saatsid sõnumi] Lauri?
[kelle peale sa karjusid] Ema
[suudlesid] Lauri

KAS SA… OLED SA…
[suitsetad]: Mitte keegi ei tea
[saaksid ilma arvutita elada]: Mitte keegi ei tea
[värvid oma juukseid]: Ikka
[habla espanol]: wtf
[jood õllet, veini, viina vms.]: Ei.
[armastad vaadata päikesetõuse, -loojanguid]: Mhm
[usaldad kedagi liiga kergelt]: On juhtunud.

MITU, MITUT jne.
korda on sul süda murtud: Polegi.
tüdrukut/poissi: Esimene käsil, normaalseid arvestades :D
oled sa suudelnud: Ma ei tea alla 8 äkki?:D
riigis oled sa olnud: Eesti, Läti, Soome. Vaene mina. Maailma avastanud ma küll pole:D
armi on su kehal: 5 ?
minevikus tehtud asja sa kahetsed: Poleks pidanud juukseid maha lõikama.

MIDA, MILLEST SA… [keda ka]

soovid: Suve
igatsed: Muskat
kardad: Üksi olemist, kõige kaotamist
kirjutad: Konspekte, harjutusi, jutte ja muud mula.
peaksid: Õppima

Mitte ealeski, millest sai olevik..

Jalas kõrged kontsad, juuksed ideaalselt langenud õlgadele, seljas liibuv kaunis kleit, silmis kõrk pilk ja nii sammub ta klubi poole. Mööduvad autojuhid suudavad veel vaevu jälgida teed, sest nende pilgud langevad ning kinnistuvad talle.
Ta teab, et teda vaadatakse, et teda jälgitakse, imetletatakse ning ta naudib seda. Mehed mööduvad temast mõttetega unistustes, naised saadavad vihaseid, kadetsevaid pilke ning pisikesed neiud vaatavad lummuses teda.
Astudes sisse ruumi, kus tümpsub kõva muusika ning värvilised tuled kõikjal näeb ta järjest pöörduvaid päid. Neiu sammub edasi otse klubi omaniku juurde liikudes VIP- ruumi. Võtab istet ja palub jooki ning ta soov täidetakse koheselt.
Vestluses olles annab neiu kelmikaid, konkreetseid ning mõndadelegi imestama panevaid inteligentseid vastuseid ning kingib ka vestluskaaslasele säravaid naeratusi.
Minnes tantsupõrandale kingib ta kaaslasele flirtiva ja liibuva tantsu ja lahkub siis sama äkitselt nagu saabuski, jättes teised vaid teda ennastunustavalt imetlema. Ning lahkudes on näha ta näol veel rahulolevat muiet.
Nagu klubides ikka, on inimesi, kes on end ülejoonud ja tahavad kõikidele ahvatlustele järgi anda, nii ka tegi üks mees, kes ei suutnud taltsudada oma käsi ning karistuseks kutsus kohale omanik turvamehed, kes pidid talle õpetust andma. Hetkeks oli näha neiu silmis ehmumist, kuid siis noogutas ta ja tekitas näole rahuloleliku muige.
Hiljem kui mees ta koju viis, vihjas ta enama lootusele, kuid neiu tegi kõrgi näo ja lahkus autost, meeldetuletusega, et nende jaoks jääb vaid sõprus. Ta kõndis enda majaukseni, kõndis trepist ja avas oma korteri ukse ning libistas end aeglasele ukse najal istukile ning toetas pea põlvedele.
Ta tundis end kehvasti, sest ta teadis, et teisi kütkestab tema suurepärane välimus, mis on vaid kest ja millest kõik on kestvam. Keegi ealeski ei süvene vestlusesse temaga, pigem puuritakse tema dekolteed ja ei suudeta pilku pööra tema kaunitelt säärtelt.
Kõik arvavad, et ta naudib seda, võib olla ta isegi nautis, kuid ta ei tahtnud vaid seda, see ei olnud tema suurim soov. Enim ihaldas ta hoopis olla armastatud, mitte ainult ihaldatud, mitte ainult olla tähelepandud kire vallas olevate meeste poolt.
Kuid tema oskas hoolida ja armastada, nii ta oligi olnud koos taaskord mehega, keda nähes tal tegelikult süda puperdama hakkas ja kellele oleks ta tahtnud end täielikult kinkida, kuid kuidas peaks see võimlaik olema, ta jääks ju temast sellisel juhul täielikult ilma, kuna tema hoolib vaid neiu kestast ja jätab nurka kõik, mille on kord endale saanud minnes jälle veelgi parema otsingule.
Tütarlapse mõistus ütles küll juba ammu, et ära suhtle temaga, kord kaob pind su jalge alt ja sa langed ning pääsemine saab olema ilmatuma raske kui mitte võimatu ja nüüd kuis neiu mõtleb südamega teab ta vastust pääsemine on võimatu.
Ta teab, et kord ta siiski annab alla ja andub, ehk oleks ta pidanud anduma juba alguses, ehk oleks ta leidnud siis mingigi tee pääseda, kuid nüüd mitte.
Mitte keegi ei või ealeski aimata, kui palju ta loodaks et kusagitl kuuleks, et tegelikkuses on ka mees temast lummuses, et ta teda vaid armastab ja on nõus muutuma tema nimel. Et ta vaid ei hooli neiu välimusest.. kuid ta teab, et ei ela muinasjutus kus lõpp on alati fantastiline. Tema võiks küll luua oma poolt muinasjuttu suurepärast, kuid meesterahvalt on oodata vaid draamat ja igavest tragöödiat neiu ellu.
Ja hetkelgi neiu istub enda ukse ees maas ja nutab halastamatuid pisaraid kuna ta teab, et mees on juba koos kellegi teisega ning isegi ei mäleta hetki, mis niii kaunid olid neiu jaoks.
Hetke pärast avaneb uks, mille unustas neiu lukustada vastu vaatab talle sama mees, käes neiu jakike. Mehe näolt, mis oli nii täiuslik ja omapärane, samas niii võlts ja kalk paistis imestust kuid samas ka äratundmist. Neiu haaras enda jaki, surus ukse kinni ja põgenes korteri kõige kaugemasse nurka.
Ta oli endale öelnud, et võib olla kord ta isegi ütleb mida tunneb, ütleb mida soovib, kuid eales ta ees ei nuta ja nüüd oli kõik teisiti ta teadis et oli langenud, kuna meesterahvas arvatavasti kõike juba teadis ning nüüd ei ole enam tagasiteed ega kindlat edasiteed on, vaid lõpmata pikk teadmatus.

Me jalutame käsikäes ümber enda hiiglasuure maailma, mis hõlmab mitmeid mitmekülgseid asju. On tuuline pühapäeva hommik, kui sammume ümber järve, millelt peegelduvad hallid pilved ja veel tärkamata pungadega puud.
On hommik, mis erinev eilsest, nii sinu, kui ka minu jaoks. Kui oli eilne hommik, ärkasin ma üksi, nagu tavaliselt. Oma soojade tekkide alt ja pühkisin und silmadest, et lugeda teksti mida olid enda sms-i kirjutanud.
Ma panin kaisus asetsenud karu, kes mind juba mitmeid pikki öid on teeninud, enda kõrvale istuma.
Ma avasin sms-i ja lugesin imepärast sms-i, mis meeldis mulle, mulle meeldis see tekst ja see teadmine, kuid siiski hullutas mu mõistust arusaamatus, mida tähendab see armastus.
Kas armastus mitte ei peaks olema see, kui kaks inimest on leidnud teineteises täieliku mõistmise ja usalduse. Kui nad on hingesugulased ja sobivad niii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Kui nende maailm keerleb vaid teineteise ümber ja nende meeltest ei kao ealeski teineteise nimi. Kui nad koos olles teevad kõik, et näha teist naeratamas ja annaksid enda hinge et teine ei peaks kannatama. Kui nende universum on täis unistusi nende imelisest tulevikust, tugevast täiuslikust tulevikust.
Kuid miks siis meie puhul on nii, et ma loen seda teksti ja ma isegi usun, et sa armastad mind ja ma tean, et armastan sind ja ei vaja teisi, kuid ei suuda mõista, miks sulle on vaja kedagi teist enda kõrvale, need teised on küll kõik mööduvad nähtused ja jäävad vaid minevikku, kuid ei suuda ju kesta suhe, kus vaid pool on hea ja ei kesta ka suhe, mille vundament on mõranenud.
Miks teeb mu südamele nii haiget teadmine, et seda sms-i kirjutades polnud sa üksi? Kas see pole mitte irooniline nii minu kui ka neiu, kelle kõrval äraksid, suhtes, et lubad mulle igavest armastust samad hoiad oma käte vahel teist.
Ju siis pole loodud meie maailm kokkukäima ja minu arusaamad on valed, seega ongi aeg võtta kokku oma julgus ja lõpetada piinad, mis niigi pikaks on veninud, öelda vikmast korda head aega, mitte pakkuda sõprust ja minna edasi jättes seljataha kõik vana.
Kuid Sina palud ja anud, silmist loen sult valu, kuid miks tahad sa parandada midagi parandamatut. Sa ei armasta ju tegelikult mind, minus on midagi puudu. Seega ma lahkun. Veereb veel viimane pisar mööda põske kui olen astunud sammu uuele leheküljele, mis on praegu veel puhas, kuid eks iga kirjanik eksib ja tindiplekke tekib, eks tuleb ka maha tõmbamisi, nii kirjaniku enda kui ka toimetaja poolt, kuid kunagi pannakse ka lehekülje lõppu otsustav punkt, mis lõpetab kogu loo.
Millel, ei ole vaja enam öelda hüvasti, sest on silmadele piisavalt selgelt paista, selle lõplik tähendus.

ja lõpp läheneb..

Igapäev on raske üles tõusta teadmisega, et lõpp on lähenemas. Eriti kui lõpp läheneb algselt määratust kiiremini.
Sa ei tea kunagi, kas on homne päev see mis graveeritakse su hauakivile. Kas on homne päev see, mil enam ei näe sa enda armastatud inimeste silmi.
Kas on homne päev see, kui täitub pisaratega nende inimeste süda, kes kunagi on Sind armastanud.
See on ju nii kuradima raske, kui Sa tead, et sured mitukümmend aastat nooremalt kui su sõbrad.
On ju raske kui saatus loob ette kõiksuguseid katsumusi.
Kui saatus teeb kõike ebaausaks
Kui Sulle ei anta võrdseid võimalusi.
Kui võetakse Sult võimalus armastada.
Kui Sa tead, et elad jubedas olevikus, kus igapäev teeb meeletult haiget.
Kui sa enam ei suuda olla positiivne ja ei suuda isegi öösiti rahulikult magada, sest see kõik tungib Su unenägudesse..
kuid siiski, sa ei taha, et teised tunneksid valu ja matad kõik maha...
Kuid nii ei ole võimalik, valuga ei ole võimalik üksi silmitsi seista.. Kõik murduvad..

Sa oled jumalik ja ma olen vangistatud sinu loodud maailma.
Kuid ma olen seal üksi, ilma sinuta, sest Sa oled eemal, kuid ei ole seal üksi. Ma tahaksin olla ka koos sinuga, kuid mind ei ole ootatud sinna.
Ma oletan et on erutavalt huvitav omada taolisi seikluseid nagu omad sina.
Ja Sa oled jutskui hai, kes haarab oma sööki, kuid ei kasuta teda tervenisti. Piltlikult hammustad tast tükikese ja vaatad kuidas vigastatud laip vajub merepõhja. Kuidas keha veel üritab enda kopse täita olematu õhuga ning nii täituvad need veega. Laip saab toiduks teistele, kuni kaob täiesti.
Ja samamoodi inimesed, kes on olnud kord sinu lummuses, ei suuda unustada sind, kuid sina oled neid juba ammu unustanud ja nende vaba koha asendanud juba mitmete erinevatega.
Ja nii need inimesed saavad saagiks neile, kes üritavad olla taolised nagu sina, kuid kindlasti mitte nii kvaliteetselt kui Sa.
Ja nii nad püüavad su endiseid ohvreid. Ja väga kergelt, sest su endised ohvrid on kaotanud oma elu mõtte ja elavad oma purunenud lootuste otsas m ida nad aeg-ajalt ikka parandada üritavad.
Ja nii tallatakse neist üle, kuni lõpuks ei soovi nendega tegemist teha isegi kõige haledam mängur.
Nad vajuvad oma nurka, kus panevad oma lootustest kokku puzzlet, ainult sama lootusetult nagu kinkida imikule 500 tükist koosnev puzzle.

Läinud

Ja kui ma olen läinud. Olen kadunud oma katakombimde katvasse sügavusse. Olen asetatud kirstu ja kirst on augus, ja mitte kirtsunaelad ei ole viimased mis takistavad mind tagasi tulemast, isegi mitte meetrine paks mullakiht mu peal, vaid teadmine, et mind enam ei eksisteeri kellegi jaoks, see on see mis keelustab mind.
Võimatu on olla olemas kui keegi sellesse ei usu ja miks siis üldse peaks olema vajalik üritada, kui sellel ei ole tõepoolest mingisugust mõtet.
Ehk korra aasta jooksul veel tikun kellegi mõtteisse, kuid varsti olen ma kadunud täiesti, saja aasta pärast ei suuda keegi enam meenutada, milline ma välja tõesti nägin, ning varsti kattub mu ilusti hooldatud hauaplats rohttaimedega, ning hiljem õrna võsastikuga, kuni on täeisti kadunud, kõigi meeltest.
Ja varsti on tunda kuidas hauakaevaja labidat mulda lükkab, tõstab sealt mulda, mida tõstis üks tema eelkäijatest üle saja aasta tagasi.
Ja kui ta lõpetab oma töö jääb alles auk, mis hiljemalt nädala jooksul täidedakse unustuse hõlma vajuva hingega, hingega mis lukustatakse siia igaveseks, ning mis unustatakse.
Ning need kes ei tea, loodavad ja ootavad paradiisi. Nad ei oota vangustust enda kirstus, ega seda et hing ei kao ealeski. Su kõrval surnuaias on tuhandeid hingi, paljud võivad olla su tuttavad ja lähedased, kuid sa ei suuda nendega ühendust luua.
Nagu sa oleksid võõõrs ja kõik põgeneksid su eest. Kuid tegelikkuses nad põgenevad just samuti sinuni, kuid hingede vahel on justkui klassein mis tugevam kui kalju.
Ja nii, need hinged on. Igavesti. Igavikud hinged, kinni maailmas nii paljude teistega, kuid samas nii üksi ja nii lohutamatud. Ning see ei muutu. Nii jäävad nad igaveseks.
Iga öö nad ärkavad ja päikesetõusuga nad heidavad magama, tundes surmavat valu oma olematus haihtunud südames.

Tähtsaimaks pead enda saavutusi, hindad enda ambitsioone, maha tallad oma tunded ning kiindumuse ja kire jätad tagaplaanile. Oled hoolimatu ja tahtmatult kaotad enda õnne. Kas teed midagi liiga vara, liiga vara matad maha lootuse võita tagasi midagi, mis kunagi oli sinu või oleks selleks saanud.. või lihtsalt märkad enda võimalusi liialt hilja, kui on kõik kadunud, on kadunud kõik teed ja viisid enda lootuse täitmiseks.
Võitled asjade eest, millel ei ole mingisugust mõtet. Ikka satud samasse nõiaringi, ketrad sama linti, ning sinu käed ei väsi kuna sinu ambitsioonid veavad sind edasi, kuid sinu sisemus, sinu süda tuhmub.
Sa teed seda kõike.. kuid miks ? Vaevalt tead seda isegi. Lihtsalt tead, et see on kord sinu ülesseatud ambitsioonides olemas.
Ja nii sa ärkad iga hommik, käid mööda sama rutiinset rada, sa vist enam ei teagi, et elus on muud peale rutiini ja ambitsioonide täitmise.
Sa ei oota elult enam peaaegu midagi. Sa arvad, et tead mis on tulemas ja mis kuidas laheneb ja kas üldse laheneb. Kõik peaks olema reeglite kohaselt paigas ja haruharva on võimalus, et miski seda kõigutab.
Meil ei ole saatust, Jumalat ei eksisteeri, sest pahatihti jäävad head ilma kõigest mida nad vääriksid, mille nimel on nad ränka vaeva näinud. Ja need teised, nemad kõnnivad üle teiste, üle nende nn. heade inimeste, tallavad nad enda alla, võtavad kõik mida nad on tahtnud ja isegi selle mida nad otseselt ei vaja.
Ja saatus, kui see oleks reaalselt olemas oleks paljud asjad ju hoopis teisiti, inimestel ei peaks selle kohaselt üldse valikuvariante eksisteerima, kuid siiski need on olemas ja me tunneme tihti nende intensiivset mõju meie elukvaliteedile.
Aga isegi kõndides mööda sama rada, mööda rada ilma armastuse, Jumala ja saatuseta toimub edasiliikumine. Kõik liigub, ise siis kui ei liigu sellega kaasa meie meeled, tunded, meie mõtted. Aeg ei peatu eal, mitte keegi ei ole seda siiani suutnud ja ajas rännata ei suuda me samamoodi, kuigi miljonid inimesed on juba eKr selle üle pead vaevanud.
Ja nii me teeme riivatuid liite. Oleme harilikud halli massi suurendajas. Me ei kõiguta end ega mõiguta mõtteid selle üle mis võiks olla.
Ja me näeme võimalust võimatus ja mõtlematust tõelistes mõtetes.